Viimasel aastal, sealhulgas eriti läinud nädalal on meedias palju tähelepanu pööratud internetileheküljele Wikileaks, mis on paisanud avalikkuse ette tuhandeid USA valitsuse salajasi dokumente.
Repliik: Turvaline lekitamine
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
7. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale sõjakuritegude avalikustamise — seda võib pidada igati õigustatuks — on meediasse lekitatud rohkelt ka kollase uudisväärtusega materjali, mis maailma vaevalt paremaks muudab.
Kui valitsused on Wikileaksi tegevuse üldjoontes hukka mõistnud, siis avalikkus pigem tervitab seda: lihtsatele inimestele on ju alati rahuldust pakkunud, kui salakavalatele võimumeestele kott pähe tõmmatakse.
Wikileaksi juhtfiguur Julian Assange püüab näidata end alusetult tagakiusatud Robin Hoodina, kes päästab oma elu ja vabaduse hinnaga maailma ning keda pahad võimurid üritavad igal moel — näiteks väljamõeldud vägistamissüüdistusega — vaikima sundida.
Kui vaadata, kuidas Venemaal uurivad ajakirjanikud vahetpidamata peksa või surma saavad, mõjub Assange’i märtrirolli etendamine paraku naeruväärsena. On ju mõnus ja turvaline tirida päevavalgele demokraatlike riikide saladusi, selmet võtta ette mõni niisugune impeerium, kes räägib paljastajatega kuuli, kaika või Mendelejevi tabeli keeles.