Toomas Hendrik Ilves: ksenofoobia kasv teeb mind murelikuks (1)

Hans Väre
, Sakala peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Hendrik Ilves. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti otsib palavikuliselt võimalusi rahvaarvu vähenemist pidurdada, kuid samal ajal ei paku elementaarset tuge immigrantidele ega välismaalt kodumaale naasvatele eestlastele. President Toomas Hendrik Ilvese arvates on selle põhjuseks liiga õhuke riik, mis ei lase vajalikesse kohtadesse investeerida, kuid sisserännet kahandab ka ksenofoobia kasv.

Presidendi jutust koorub välja, et eelkõige tasuks raha paigutada inimestesse ja nende eludesse, olgu siis hariduse kaudu või muutes Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ja seeläbi turvalisemaks.

Ukraina sündmused on vajumas tagaplaanile ja vahel tundub, et Vene oht ei ole enam päevakorral. Samas on Rootsi kõrged poliitikud just viimasel ajal välja öelnud, et on Venemaa pärast mures. Toomas Hendrik Ilves, kas teie meelest on olukord teravnemas või stabiliseerunud?

Pärast 1949. aastat, mil N­ATO loodi, on Rootsis esimest korda rohkem neid inimesi, kes tahavad NATO-sse, kui neid, kes ei taha. Viimase kahe aasta jooksul on Läänemere ümbruses olnud küllaltki agressiivne käitumine. Ilma transponderita lennud, mis on suureks ohuks tsiviillennundusele, õppused, kus harjutatakse Rootsi pommitamist, Rootsi laevade jälitamine... Sama asi on juhtunud Taaniga. Nii et Rootsi on mures jah, sest ta arvas, et on saabunud igavene rahu, aga selgub, et ei ole.

26. veebruaril tuleb Ukraina Krimmi vallutamise teine aastapäev. Nende kahe aasta jooksul on nii palju ja nii kiiresti muutunud, et midagi ennustada on minu meelest võimatu. Kõige suurem mure ongi, et Venemaa käitumine on täiesti ettearvamatu. Krimmi annekteerimine rikkus rahvusvahelise õiguse alustalasid, Helsingi kokkuleppeid, isegi ÜRO hartat, mille kohaselt piire ei muudeta sõjalise jõuga.

Seega ei ole mingit alust öelda, et kõik on väga tore, et tegevus on vaibunud. Süüriasse minek on täiesti uus asi, me keegi ei oleks seda ennustanud. Nii et ma usun, et tulevikus näeme igasuguseid ootamatuid käike.

Kui palju oli Venemaaga seotud julgeolekuoht kõne all hiljutisel Davosi tippkohtumisel?

Seal oli teemaks pigem Vene majandus, mitte julgeolek. Aga mul polnud ka aega minna mujale kui ainult nendele kohtumistele, kuhu mind oli kutsutud, ja need olid peaaegu eranditult seotud digiteerimisega.

Hiljuti kurtis Viljandi kutseõppekeskuse juht Tarmo Loodus, et kool tahtis suurendada infotehnoloogia õppijate arvu, haridusministeerium tõmbas aga kohti ligi veerandi võrra maha.

Ma ei tea sellest konkreetsest juhtumist midagi, seetõttu ei saa ka kommenteerida. Aga üldjoontes ütlen, et igasugune IT, matemaatika ja loodusteaduste õpetamise vähendamine on viimane asi, mida Eesti saab endale lubada. Meie IT-sektori suurim probleem on, et pole piisavalt inimesi, keda tööle võtta. Ja siis võetakse mujalt. Seepärast ongi Skype’i arenduskeskuses umbes 35 rahvusest töötajaid.

On oluline, et juba põhikoolis selliseid asju õpetataks. Ma ei mõtle programmeerimist, aga tugevat rõhuasetust matemaatikale ja loodusteadustele. Matemaatika on nagu viiulimängimine või keeleõppimine. Kui inimene ei saa noorena matemaatikast aru, ei saa ta sellest aru ka hiljem. Nagu üle teatud vanuse ei omandata kunagi keelt ilma aktsendita.

Võrreldes näiteks USA-ga on meil vähe võimalusi meelitada siia välismaa talente, kuid mingil määral siiski on. Kuidas olete rahul meie välismaalaste vastuvõtmise viisiga? Ma ei mõtle mitte rahva meelsust, vaid näiteks seda, et kui inimene tahab tulla välismaalt Eestisse elama – ja hoidku veel selle eest, et Tallinnast kaugemale, näiteks Viljandisse –, on tema võimalused kas või eesti keelt õppida sama hästi kui olematud.

Juba enne seda läheb raskeks. Esiteks on suur probleem, millest on räägitud aastaid, sotsiaalmaks, mis kägistab meie IT sektorit. Need palgad, millega tulevad siia tipud, on niivõrd suured, et kui panna sinna juurde sotsiaalmaks, ei suuda Eesti ettevõtted seda maksta. Seepärast on Eesti firmadel, kellel on vaja väga kõrge kvalifikatsiooniga IT-insenere, võib-olla kasulikum tegutseda kuskil mujal.

Teine probleem ei puuduta ainult keeleõpet ja isegi mitte välismaalt tulnud inimesi, vaid neid, keda me saadame Eesti riigi teenistuses välismaale. Neil on tagasi tulles väga raske lapsi kooli panna. Hiljuti kirjutas sellest Keit Kasemets, aga see on ammune probleem. Välisministeeriumis on sama mure olnud 20 aastat. Inimene tuleb välismaalt tagasi, aga koolidirektor vaatab otsa: «Kes te olete? Ja üldse on välismaa haridus nii nigel, et me vaatame, kas me lasemegi teid.»

Ühelt poolt me lööme vahtu selle ümber, et oi, kõik kolivad minema – mis on ka muide vale, sest Eesti on üks väiksema emigratsiooniga Ida-Euroopa riike –, aga kui juba tullakse tagasi, siis on lapsevanemate elu põrgu. Ja me räägime ainult eestlastest, kes naasevad. Saati siis need, kes on päriselt välismaalased.

See on ometigi imelik, et üks meie riigi suuremaid eesmärke on rahvaarvu suurendamine või hoidmine ja samal ajal ei tehta selleks väga lihtsaid vajalikke asju. Mille taga see siis kinni on?

Ma usun, et meie soovis arendada õhukest riiki. Et ärme paneme raha nendesse asjadesse. Siis ongi tulemus käes.

Õhuke ja väike riik.

Omariiklus on siiski selline luksus, mille juures pead arvestama, et on asju, mis lähevad maksma. Kui me mõtleme, et oleme pool Kopenhaagenit, aga meil on 35 välisesindust, siis on selge, et mõned asjad on kallimad. Pool Kopenhaageni linna ei pea endale ostma soomukeid ja nii edasi.

Õhukest riiki võib propageerida ja on mõistlik ebaotstarbekaid kulutusi vältida, aga on asju, nagu keeleõpe, kus on mõistlik investeerida. Samuti tuleks juba kaotatud inimelude tõttu Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitada. Me oleme siiamaani ehitanud sirget osa, kus niikuinii midagi ei juhtu, aga Koselt edasi on vonklev tee ja isegi presidendi autos istudes näed aeg-ajalt, kuidas mõni hull otsustab pimedas kurvis teisest mööda minna ja tuleb sulle vastu.

Me kaotame seal inimelusid ning see oleks mõistlik investeering, eriti seni, kuni meil on võimalik kasutada Euroopa Liidu raha.

Mida arvate ideest, et Eesti rahvaarv võiks kasvada kahe miljonini?

No üks erakond seda propageerib. Ma üldiselt ei hakka arvustama poliitikuid, kui nende tegevus on seaduslik. Aga kui teada midagi sündimuspoliitikast, siis eriti palju edulugusid ei ole. Rumeenia keelustas aborte Nicolae Ceausescu ajal, sündimus kasvas meeletult, aga tulemuseks olid ebainimlikult, kuritegelikult ülerahvastatud lastekodud.

Kui tiivustada inimesi lapsi maailma tooma, siis peame vaatama, et vanemad suudaksid sotsiaal- ja hariduskuludega toime tulla, kuni laps saab 18 või 22 aastat vanaks, sõltuvalt sellest, millal tema koolitee lõpeb. Kui seda teha inimlikult, mitte ceausesculikult, siis see ei ole õhuke riik. Muutub päris rasvaseks.

Rahvastik võib kasvada ka immigratsiooni kaudu, mis oleks täiesti mõistlik. Aga praeguse meeletu populismi tõusu lainel ma kardan, et see ei tule kõne alla. Me ei ole mõistlikult rääkinud immigratsioonist. Ksenofoobia kasv teeb mind murelikuks. Kui-on-must-näita-ust-poliitika on mingist teisest ajastust.

Meil on ju mustanahalised eestlased. Meie enda kaaskodanikud. Inimene, kes on Hiiumaal üles kasvanud, räägib sulaselget eesti keelt, aga me ütleme, et ta ei ole eestlane, anname talle peksa.

Eesti on viimastel aastatel tihedalt suhelnud Poolaga ja hoidnud temaga sama joont. Välja arvatud ehk pärast seda, kui seal võim vahetus (Poolas novembris võimule tulnud konservatiivse Seaduse ja Õigluse Parteid on süüdistatud ebademokraatlikes reformides – toimetus). Kes meie suured liitlased Euroopa Liidus siis nüüd on?

Ma ei näe, et midagi oleks muutunud meie liitlassuhtes. Igal juhul tuleb hoida häid suhteid Poolaga ja see on olnud minu eesmärk esimesest ametipäevast. Poola on Euroopas ainuke suur riik, kes saab aru, mida tähendab küüditamine. Punkt. Sellega on kõik ära öeldud. Neil on samad hirmud ja kogemused, millest mõni teine suur riik Euroopas ei saa aru.

Poola, sõltumata oma valitsusest, on riik, kes mõistab meie muresid.

Kas te oma ametiaja jooksul proovisite muuta vabariigi aastapäeva vastuvõtu tseremooniat? Soovisite te seda teha?

Me oleme väga palju muutnud vabariigi aastapäeva tähistamist, aga ütleme nii, et informaalsed gallupid näitavad, et kui sa ei ole just Andrus Kivirähk, siis rahvas tahab seda.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles