Advendiaegsel nädalavahetusel tekitab Lübeckis ning teisteski Saksamaa linnades jõululaada ümbruses liikumine tõsiseid raskusi, sest sakslased armastavad jõule ja pühadega kaasnevat üle kõige.
Kommentaar: Saksamaa jõululaadad veetlevad omi ja turiste
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lübeckis avati tähtsaim jõuluturg raekoja platsil ja Breite tänaval nädal enne esimest adventi ning kindlasti on see sakslastele üks aasta oodatumaid sündmusi. Õigupoolest ei kehti see üksnes sakslaste kohta: turistid sõidavad selleks ajaks kogu maailmast mõnda Saksamaa linna, sest sealne jõulumeeleolu pakub tõelist naudingut.
Tallinna vanalinna jõululaadaga pole Saksamaa omi mõtet võrreldagi, sest Tallinnas peetakse ennekõike oluliseks müüa turistidele ja rikkamatele kohalikele kalleid käsitööesemeid. Lübeckis on meeleolu hoopis teine: siingi on käsitööputkasid, kuid arvukamalt tunduvad olevat esindatud söögi- ja joogikioskid.
Nii võtabki lübecklane päeval käekõrvale lapsed, kes võivad lõbustada end karussellisõiduga või vestelda jõuluvanaga, kuna õhtusel ajal liiguvad jõuluturul ringi sõpruskonnad, töökaaslased või paarid.
Kinke otsida pole sel ajal esmatähtis, hoopis mõnusam on tellida endale klaas hõõgveini, millele soovi korral valatakse sisse kangemat napsi. Kui tühi kõht endast märku annab, otsib laadaline üles vorstiputka, sest kuuma grillvorstita pole sakslase silmis ükski pidu midagi väärt.
Armastatud — iseäranis Põhja-Saksamaal — on ka krevettide, heeringa või mõne muu kalaga saiakuklid. Nälga aitavad kustutada veel pannkoogi- ja vahvlikioskid.
Tänavu avastasin jõululaadal peale tavapäraste röstitud mandlite, piparkoogisüdamete, šokolaadiga kaetud banaanide ja õunte ning muu isuäratava erilise maiustuse: ülikutsuvalt lõhnavad taignatükid, mis on õlis frititud ja tuhksuhkruga üle puistatud. Peaaegu võimatu on neid müüvast kioskist kõva südamega mööda minna, sest juba kahe euro eest saab osta väikese tuutu, kust on mõnus maiustusi puutikuga suhu pista.
Mind, Eestist tulnut, paneb ikka veel imestama sakslaste külmakartmatus. Jõululaat leiab ju enamasti aset õues, aga inimesed veedavad seal sellegipoolest tunde juttu ajades ning midagi juues või näksides, ehkki õhtuti on pahatihti enam kui kümme kraadi külma.
Samuti leiavad aeg-ajalt kasutamist Lübeckis seniajani kohvikute ees väljas olevad lauad ja toolid. Sageli annavad teenindajad külmal ajal õues istujale sooja pleedi.
Marienkirche kiriku kõrval asub keskaja turg, kus müüjad on sobivas rõivastuses ja võib leida väga omapäraseid käsitööesemeid. Kümne päeva jooksul on Heiligen-Geist-Hospitalis avatud ka üksnes ehtsat ja üsna kallist käsitööd pakkuv jõuluturg, mida korraldab ühing Frau und Kultur ja mida on peetud alates 1968. aastast.
Kuigi sissepääs on tasuline, käib seal muuseumiks muudetud vana haigla käsitöölaadal juba ainuüksi asupaiga erilisuse tõttu aastas umbes 50 000 külastajat. Mõnikord peab isegi pikas sabas seisma, et sisse pääseda. Tänavu oli sealse jõululaada ühes kambris Eestit esindav villaste kampsunite pakkuja.
Mõistagi kaunistavad sakslased ka kodu. Läbiv motiiv on jõulutäht, mida leiab papist või paberist kaunilt väljalõigatuna müügil mitmes laadakioskis. Lambiga tähti pakutakse veel sisustuspoodides.
Lübecki linnavalitsus kutsub eraisikuid ja firmasid toetama valguskaunistuste väljapanekut aktsiooniga «Minu euro valgustab Lübeckit». Kauplused ja ettevõtted, kes annetavad üle 180 euro, saavad kleepida oma uksele sildi «Ma säran kaasa».