Kehakultuur on hoidnud mehe vormis

Tänavu suvel «Sakalale» poseerinud Karl Luht on pika elu jooksul kohtunud ka president Konstantin Pätsiga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ligi 50 aastat Viljandi kaubanduses töötanud Karl Luhtist oleks võinud saada hoopis põllumees, kui nõukogude võimu saabumine poleks asju teisiti seadnud. Eksamid olid tal Olustvere koolis juba edukalt tehtud.

See pole 87-aastase mehe pikas elutees kummatigi ainus keerdkäik. Jah, te lugesite õigesti: see hallipäine härra, kes juhatab Paalalinnas omanimelist kauplust ning keerab iga päev autorooli, on tõesti nii aukartust äratavas vanuses.

Tunnistan ausalt, et kui sain suvel Ülo Stööri artiklit toimetades teada, kuidas Karl Luht nooruses president Konstantin Pätsiga kohtus, olin tema vanusest siiralt üllatunud. Pidasin teda umbes 15 aastat nooremaks.

Kehakultuur hoiab vormis

Vanahärra ütleb oma vitaal­sust kommenteerides, et pole pidanud ühtegi tööd paljuks ja on kõigega hakkama saanud. Just pidevat tegevuses olemist peab ta üheks hea vormi põhjuseks. Teine on kehakultuuriga tegelemine.

Nooruses tegeles ta kõigepealt rahvatantsuga, ent vahetas selle Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis väga populaarse võimlemise vastu. Muu hulgas osales ta võimlemisrühma koosseisus 1939. aastal Tallinnas teistel Eesti mängudel.

Pärast sõda hakkas Karl Luht suusatama ja matkama ning pidas Viljandi matkaklubi esimehe ametit. Kaugmatkade korraldamine eeldas samuti pidevat treeningut.

«Mäestikus on külmad liustikuveed ja et tervis vastu peaks, oli vaja end karastada. Elasin siis Uueveskil ja käisin hommikuti basseinis ka siis, kui selleks tuli jää katki koksata,» räägib vanahärra.

Nüüd on tal Külvi tänavas asuvasse majja ehitatud oma bassein, kus saab iga päev ujumas käia. Seal hoiab ta vee 10 kraadi ringis ning võimleb enda vormis hoidmiseks veel praegugi.

Tervisest rääkides mainib Luht, et proovis sõja ajal paar korda suitsetamist, kuid külge see ei jäänud. Napsi ta aeg-ajalt natuke ikka võtab ja söögist eelistab tavalist kodust toitu. Ongi kogu saladus.

Elutähtis otsus

1923. aastal Harjumaal Kaiu vallas metsavahi pojana sündinud Karl Luht jõudis Viljandimaale 1931. aastal, kui tema isa ostis Võhmassaare külla talu. Sisse kolis pere vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril.

Kolmandas klassis astus Luht noorkotkaste ridadesse ning see suunas tema tegemisi ja huvisid Eesti Vabariigi ajal.

Isamaalise kasvatusega noormehele oli Nõukogude vägede sissemarss suur šokk ja polnud midagi imestada, et 1941. aastal läks Karl Luht vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Tõuke andis ka see, et veidi varem oli autoõnnetuses hukkunud tema isa ning noorel mehel polnud elus pidepunkte.

1944. aastal, kui sakslased taganesid, oli Luht tööl Tallinnas ning aitas viia laatsaretlaevale Moero haavatud Saksa sõdureid. Just siin tegi ta oma elu ühe olulisema otsuse.

«Sõber ütles, et minusugusel mehel pole venelaste tulles pikka pidu, ning soovitas ühte koikusse pikali visata ja koos sakslastega lahkuda. Ma ei tea, miks otsustasin, et ei tee seda: venelase tulekuni jäi ju ainult paar päeva. Aga nii see läks.» Venelased lasksid laeva põhja — otsus oli olnud õige.

Kaks mundrit

Karl Luht plaanis ühineda seltskonna endiste Pitka poistega, kes tahtsid hakata punastega Vabadussõja vaimus võitlema. Ta läks koos seitsme-kaheksa kamraadiga Raplasse, kus oli ette nähtud koguneda, kuid korralikku löögirühma formeerida ei suudetud. Et oli oodata tankirünnakut, põgenesid mehed metsa, hankisid tsiviilrõivad ja naasid koju.

Luht siirdus tagasi Võhma, võttis end kohapeal arvele ning mobiliseeriti Nõukogude armeesse, kus veetis samuti kolm aastat nagu Saksa sõjaväes. Nii et rindemeeste kokkutulekul, kus kahel eri poolel olnud sõjamehed minevikku meenutavad, saab tema istuda mõlemas lauas.

«Tunnistasin Vene sõjaväkke minnes üles, et olin olnud ka Saksa omas, kuid ei öelnud, et läksin sinna vabatahtlikult. Sellest ei tehtud suurt numbrit ja mõni aasta hiljem Leningradis otsustas üks ametnik, et pole mõtet minu andmetesse seda Saksa sõjaväe aega sisse jätta,» meenutab Karl Luht tagantjärele. 1947. aastal demobiliseeriti ta puhaste paberitega.

Uus nimi

Et endine noorkotkas pelgas siiski küüditamist ja muid repressioone, otsustas ta 1949. aastal abielludes võtta jälgede segamiseks endale naise perenime Kalm. Selle nimega elas ta 27 aastat ja paljud vanemad inimesed mäletavadki teda kaubastu ajast Kalmu-Karlana.

Enne seda kui Karl Luht Viljandi kaubandusellu siirdus, pidas ta nii mõndagi huvitavat ametit.

Sõjaväest tulles nägi noor mees ajalehes kuulutust, milles otsiti maksuinspektoreid. Olles enne sõda pidanud lühikest aega riiklikus kindlustuses majade hindaja ametit, läks Luht rahandusametisse, lootes saada abimaksuinspektoriks.

Seda kohta talle ei antud, küll aga soovitati hakata riigitulude vanemmaksuinspektoriks, kes oleks pidanud tegelema kulakute varandusega. Sellest loobus jälle Luht ise.

Lõpuks sai temast aastaks samas kohas autojuht. Karl Luhti juhiluba pärineb 1947. aastast ja enda jutu järgi pole tal selle aja jooksul olnud ühtegi avariid. Muutuva liikluseeskirjaga on ta hoidnud end kursis nii-öelda töö käigus.

Viis aastat vedurijuhina

Karl Luhti vend Elmar oli Eesti Vabariigi ajal töötanud Eesti tarbijate kooperatiivi liinis ja tegutses ka pärast Nõukogude sõjaväes teenimist kaubanduse alal. Ühel hetkel otsustas ta kutsuda kaubandusse ka noorema venna. Nii sai Karlist Viljandi maakonna liidu kaubabaasi laohoidja. Ladu oli toona Tallinna tänava algul — seal, kus praegu on Minikohvik.

Õige pea Karl Luht abiellus. Nagu öeldud, sai temast Kalm ning pere kolis Virumaale Kohtlasse, kus mees asus tööle kooperatiivis.

Paari aasta pärast vallandati ta päevapealt: julgeolek oli saanud tema minevikule jälile ning otsustas nii reageerida.

Uueks töökohaks sai Maardu kaevandus, kusKarl Luhtil tuli viis aastat keerata kaevandusveduri rooli. Siis veenis vend Elmar teda kaubandustööle naasma ning olles peatunud vahepeal Kosel ja Heimtalis, jõudis Karl 1961. aastal lõpuks Viljandisse tagasi.
Meloodia müüs vahepeal ka kohvi

Karl Luht on juhatanud Viljandis mitut kauplust, kuid kõige rohkem teatakse teda juba nõukogude ajast saadik ikkagi Meloodia juhina. Ta mängis omal ajal orkestris trompetit — ega muusikakauge inimene saakski pille müüa.

Nõukogude ajal suhteliselt stabiilses rütmis kulgenud kaupmehepõli muutus, kui iseseisvuse tulles läks lahti reformimine. Tarbijate kooperatiiv otustas makseraskuste tõttu päevapealt lõpetada Meloodia poe pidamise.

Luht sellest ei heitunud, vaid moodustas umbusklike kiuste kohe aktsiaseltsi, mis hakkas sealsamas Paalalinna majas kauplust pidama. Kuigi poe ametlik nimetus on K. Luht, seisab maja küljes vana aja mälestuseks senini ka Meloodia silt.

Kapitalistlikule majandusele üleminek polnud lihtne ja algusaastatel tuli ellujäämiseks kaubelda kõigega, mida maha müüa õnnestus. Nii võiski Meloodiast peale telekate, kodumasinate ja muusikariistade osta ka kontoritarbeid ning isegi toiduaineid, nagu kohvi ja limonaadi. Õige pea algas koostöö Husqvarnaga ning müüki tulid saed, niidukid ja muu tehnika.

Praegu on see kõik muidugi üksnes kentsakas minevik — kauplus on keskendunud aia- ja metsatööriistadele ning muusikainstrumentidele.

Küsimusele, kas äri oli raskem pidada nõukogude ajal või praegu, kapitalismi tingimustes, vastab Karl Luht lihtsalt: «Mõlemal ajal on oma rasked ja kerged momendid.»

Ta selgitab, et nõukogude ajal polnud kaupa saada ja et seda ladudest hankida, tuli teha imevigureid. See-eest polnud konkurente. Praegu on kaupa kõik kohad täis, aga paraku on ka konkurendid. Enim teevad üksiküritajale muret ketikauplused.

Praeguse Eesti eluga rahul

Karl Luht kuulub järjest väiksemaks jäävasse inimeste rühma, kes mäletab veel, kuidas elati sõjaeelses Eesti Vabariigis. Ta tunnistab, et vähemalt Võhma kandis polnud elu 1930. aastate lõpul sugugi meelakkumine.

«Vaesust oli küll päris palju, aga inimesed olid vabad — see tähendab ka midagi!» arutleb ta. Luht möönab, et vabariik oli sellal noor, alles arengujärgus. Praeguse peaaegu sama pika iseseisvusaja tulemusega on ta rahul ja nõustub nendega, kes väidavad, et nii hästi kui praegu pole eestlased kunagi varem elanud.

See ei tähenda muidugi, et asju ei saa paremini teha. Nii mõndagi võiks teisiti olla. Näiteks väiketaludel näeks ta meie põllumajanduses meelsasti hoopis olulisemat rolli.

Karl Luhti arvates oli Euroopa Liiduga liitumine õige ja oma iseseisvust me niiviisi maha ei müünud.

Samuti leiab ta, et eurole üleminek on muutuvas maailmas õige lahendus, olgu kroonid kui tahes armsad ja ilusad.

Pool sajandit siin elanud mees tunneb end viljandlasena ja nendib, et ei vahetaks seda linna ühegi teise vastu. «Mul on siin kõik, mis vaja: restoran, teater, kino, ilus loodus... Tallinnas proovin asjad võimalikult ruttu ära ajada ja tagasi tulla.»