Nii istuski ta teisipäeva hommikul Viljandis Tartu tänaval oma Subaru Foresteris ja ootas ajakirjanikku, kes oli talle vaid päev varem teinud ettepaneku minna koos kohta, mida kutsutakse jäärajaks.

Kõigest kuu aega vana auto diiselmootor käis väga vaikselt. Väljas olid kerged plusskraadid. Sadas vihma.

«Tere hommikust!» ütles rõõmsameelne Iñaki Sandoval puhtas eesti keeles. Edasi läksime inglise keele peale üle.

«Töö tõttu on mul palju Tartu vahet sõitmist,» rääkis Sandoval ja osutas oma veel tehaselõhnalise neljarattalise hodomeetrile. Näidikule oli kogunenud peaaegu 2500 kilomeetrit.

Sandoval kiitis oma musta värvi kaaslase stabiilsust ning tõdes, et lõppkokkuvõttes polegi Eesti talves sõita nii hull, kui ta oli kartnud.

Iñaki Sandoval on pärit Hispaaniast Pamplona linnast, kus võib tema jutu järgi ühel kuul aastas samuti jäiseid teid kohata. «Sealsed teed pole muidugi siinsete oludega võrreldavad,» rõhutas ta.

Jäärada olid Sandovalile möödunud teisipäevani aga täiesti tundmatu maa. Või noh, järv, sest rada, millele suundusime, oli tehtud Viljandi valda Kuuni järvele. Omavalitsuse loal.

Esiveoline Kia

Ilmataat meie kavatsusi ei soosinud. Rada kattis paiguti vesi ja seda sadas muudkui juurde. Jääkaane paksust oli vanast rasvast veel aga oma 30 sentimeetrit.

Peremees Priit Tasane oli lasknud raja meie tulekuks lumest puhtaks lükata ning hommikul oli ta oma päevi näinud Volkswagen Golfiga teinud mõned prooviringid. Meie saabumise ajal istus ta autoga ühes kurvis hanges. Nii tuli ta alustuseks kambakesi sealt välja lükata.

«See on õppetund, et sõidu ajal ei tohi hakata telefoni võtma,» lausus Tasane muheledes.

Järgmiseks asusime toimetuse esiveolise Kia Sporta­ge’iga rajal ringe vihtuma. Kõigepealt kurvitasin ise, et Iñaki Sandoval saaks kõrvalistmel asjast mingigi ettekujutuse.

«Sa hirmutad mind juba praegu,» märkis ta muiates, kui võetud oli ainult paar kurvi.

Paraku selgus kohe, et ehkki Kial saab elektoonilised juhiabid ühe nupulevajutusega välja lülitada, hakkavad need veidigi suurema libisemise korral sekkuma. Auto valitsemise harjutamiseks polnud see mõistagi hea, aga sellega tuli leppida.

Sandovali esimesed tiirud roolis olid ettevaatlikud, ent samas eksimusterohked. Kurvid läksid ikka ja jälle pikaks. Kui Kia nina tuimalt välisserva poole libises, keeras tema rattad üha rohkem kurvi poole, kuid haardumist see tagasi ei toonud. Eriti juhtudel, kui ka gaasipedaal ununes lahti lasta.

Mitu korda peatus sõit viivuks kurvi välimises hanges, kuid pääsesime sealt kerge vaevaga tulema. Üritasin elu jooksul jääradadel nii mõnegi tiiru teinud inimesena kõrval­istmelt näpunäiteid jagada, kuid need olid juhuslikud ja ilmselt mitte kuigi kasulikud.

Selleks hetkeks, kui masin sügavale sulalumehange maandus, nii et eemalt tuli fotograaf ja videotoimetaja ning väljasõite labidaga ootama jäänud Priit Tasane appi viibata, oli Iñaki Sandoval jäärajasõidule juba maha müüdud.

«Ma naudin seda väga,» ütles ta laia naeratuse saatel. «See on mulle midagi täiesti uut.»

Ühtlasi oli selleks ajaks selge, mida tuleks talle esmajoones õpetada. Leppisime kokku, et ta hoiab end autoga kurvi sisenedes rohkem tagasi ega hakka kiirendama enne kurvi haripunkti.

Kui Kia oli pärast mõningast kaevamist ja lükkamist taas lumest väljas, vahetasime uuesti kohad.

«Sa hoiad palju kurvi siseserva,» täheldas Iñaki Sandoval minu sõitu jälgides.

«Jaa. Haripunktis tuleks olla siseservale võimalikult lähedal. Nii jääb muu hulgas rohkem ruumi libisemiseks, enne kui lumevall vastu tuleb,» seletasin.

Arusaadavate näidete otsinguil tõmbasin paralleeli autojuhtimise ja pillimängimise vahele. Lõppude lõpuks on ju Iñaki Sandoval tunnustatud pianist. Selgitasin, et ka jäärajal sõites taandub kõik instrumendi tunnetamisele.

Sandovalile too võrdlus meeldis. «Ma seostan kõike elus muusikaga,» lausus ta.

Jälle rooli taha hüpanud, hakkas Sandovalil sõit juba mõnevõrra paremini edenema. Manitsesin teda pikkades kurvides gaasipedaaliga kannatlik olema.

Varsti oli Kia siiski uuesti ninapidi hanges ja tuli oodata, kuni abi kohale jõuab.

«Seekord olid sa küll haripunktis kenasti kurvi siseservas, aga üks asi oli siiski valesti,» analüüsisin. Ning viisin jutu kurvi läbimise õige trajektoori peale ehk sellele, et iga kurv tuleks tee laiust kasutades endale võimalikult laugeks joonistada.

Selleks ajaks olime kõik, kes me järvel asjatasime, läbimärjaks saanud. Aga vähemasti Sandoval ei paistnud seda tänu ülevatele emotsioonidele isegi tähele panevat.

Nelikveoga Subaru

Iñaki Sandovali sõit muutus ring ringi haaval üha kindlamaks. Kui olime Kiaga juba õige mitu tiiru vuhistanud, meenus mulle, et kaldal seisab niisuguse ettevõtmise jaoks ju hoopis paslikum relv: Sandovali pideva nelikveoga Subaru. Et ta oli varem avaldanud valmisolekut ka oma autot proovida, panin ette masinaid vahetada.

«Jaa, teeme seda,» lausus ta ideega entusiastlikult kaasa tulles.

Omaniku lahkel loal istusin kõigepealt ise musta maasturi rooli ja surusin gaasi. Enam-vähem esimeste meetritega oli selge, et oleksime võinud kohe sellega sõita. Kuigi ka Subaru elektroonilisi abimehi ei saa täielikult välja lülitada, sööstis see suurepärase nelikveo abil kiiresti edasi ja lubas endaga kurvides rohkem lõbutseda. Aeglase reaktsiooniga ja nürilt alajuhitav sõiduriist oli asendunud millegi hoopis meeldivamaga.

«See on juba midagi muud!» hõiskasin rõõmsalt. Sandoval tundus lustakamaks muutunud sõitu isegi kõrvalistujana nautivat.

Pärast seda, kui olin võõra autoga suureks läinud hoo pealt, külg ees, lumehunnikut rünnanud ja seisvale autole tavalisest veelgi kaamema näoga igaks juhuks tiiru peale teinud, otsustasin, et mulle aitab. Omanik suhtus olukorda rahulikult.

Iñaki Sandovali niigi rõõmus nägu muutus Subaruga kurve võttes veelgi naerusemaks. Pärast mõningast harjumist Kia roolis oli tema sõidustiil täielikult muutunud. Ta oli leidnud endale sobiva tempo ning ka mõningate pikaks läinud poognate korrigeerimisega sai ta üsna kenasti hakkama. «Ma olen nüüd palju enesekindlam. Tean, mida ma suudan teha ja mida mitte,» rääkis ta.

Arenguruumi jäi muidugi omajagu. Olime sõidu ajal kõnelnud, et autojuhtimisest ja pillimängust on midagi õppida terve elu. Nii näiteks ei saanud ta käppa rooli õigel hetkel otseks pööramist. Kui auto tahtis kurvis otse minna, keeras ta instinktiivselt rattad veelgi rohkem välja. Kui ühel hetkel pidamine taastus, rabas masin kõige selle tõttu temale ootamatult sisekurvi poole. Ühel niisugusel puhul ampsas Subaru nagu muuseas ninaga tubli tüki hange.

«See on mulle väga hea treening, sest tingimused on ekstreemsed. Siin on nii jääd kui vett,» tähendas Sandoval, kui asusin teda sõidu ajal küsitlema. «Ma arvan, et niisugust asja on kõigile autojuhtidele vaja, sest siinsed ilmastikutingimused on keerulised.»

Olime jäärajal umbes kaks tundi. Iñaki Sandoval avaldas lootust, et need ei jää talle viimasteks niiviisi veedetud tundideks. «See kõik oli uskumatult lahe,» tunnistas ta.