Novembri teisel nädalal teatas Gruusia valitsus, et on valmis vastu võtma umbes 40 000 Lõuna-Aafrika farmerit, keda sunnib kodumaalt lahkuma hirm tuleviku ees: nad kardavad, et mustanahalised hakkavad himustama nende farme ja võtavad need väevõimuga üle.
Gruusia oleks valmis pakkuma elukutselistele maaharijatele uut kodu lootuses, et nood aitavad kehval järjel põllumajanduse üles ehitada. Kasvatatakse ju Taga-Kaukaasias suuresti samu kultuure mis Aafrika lõunaosas. Ennekõike tähendab abi viinamarjakasvatuse korrastamist, sest Gruusia veinid on maailmaturul endise positsiooni minetanud.
Loo sõlmpunkt on kummatigi see, et järjekordses Aafrika riigis üritavad põliselanikud valgete farme üle võtta. Või mis põliselanikud nad ongi: väidetavalt saabusid mustanahaliste hulgas kõige arvukamalt esindatud bantud sinna kanti napilt kakssada aastat enne hollandlasi ning tõrjusid eest hotentotid ja bušmanid, kellele see rikas maa tegelikult kuulub.
Ohu märke võis näha juba siis, kui Lõuna-Aafrikas tehti lõpp apartheidile ehk rasside eralduse režiimile. Toona olevat osa mustanahalisi käinud arvete klaarimist oodates valgete linnaosades endile maju välja valimas. Kas niisugune aeg kunagi saabub, on raske öelda. Igal juhul põrmustaks see Nelson Mandela legendi: aastaid vanglas istunud vabadusvõitleja propageeris rasside võrdsuse ideed.
Lõuna-Aafrika Vabariigi umbes viiest miljonist valgest ei saa mööda vaadata. Juba apartheidi lõppedes levis riigis jutt, et kui Euroopa päritolu inimesed sunnitakse lahkuma, võivad nad luua oma kõige kompaktsemal asualal, Transvaalis ja Oranjes iseseisva riigi. Võimsust neil jätkub, sest eraldusrežiimi ajal koosnes sõjavägi põhiliselt valgetest.
Pealegi on enamjaolt hollandlaste järeltulijatest ehk buuridest ja inglastest koosneval Euroopa päritolu kogukonnal liitlasi. Need on peamiselt Indiast väljarännanud, kellest suurem osa elab Natali provintsis, ja Kapimaa arvukad euroopalike juurtega segaverelised. Uganda diktaatorist president Idi Amin peksis omal ajal riigist välja ka indialased, kelle käes oli sealne kaubandus.
Aafriklased ei õpi. Naaberriigis Zimbabwes võeti eurooplastelt farmid, misjärel maa muutus toiduainete eksportijast nende sissevedajaks. Inflatsioon on enneolematult kõrge, kümned tuhanded inimesed põgenevad Lõuna-Aafrika Vabariiki, kus on võimalik veidigi inimväärsemalt elada.
Sama juhtus omal ajal Sambias, Kenyas ja mitmel pool mujal. Mustanahalistel ei jätku haridust, ärivaistu, oskusi ja kapitali, et edukalt toiduaineid toota. Valgetelt võetud maa kurnatakse välja, masinad lagunevad, aafriklased ei taha omaenda kapitalisti juures korralikult töötada ja põllumajandus ongi mõne aastaga hukas.
Üks Aafrika halvemaid igandeid on hõimusuhted. Kui mustanahaline saab hea hariduse ja normaalse töökoha, on ta suisa kohustatud hõimlasedki heale järjele aitama. Kes ei aita, heidetakse hõimust välja. Kes upitab juhtivatele kohtadele omad, see jätab teised hõimud kõrvale ning verevalamised on kärmed tulema.
Just Aafrikast pärineb väljend, et kahekümnenda sajandi massihävitusrelv on matšeete. Tapatalgud on Mustal Mandril laialdased ja kompromissitud, nagu näitavad Ruanda ja Burundi kogemused.
Aafrikas on stabiilseid riike vähe. Nimetada võiks ennekõike põhjapoolseid Araabia maid Marokot, Tuneesiat, Liibüat, Egiptust ning ehk ka Seišelle, Mauritiust ja mõnda Musta Aafrika maad. Somaalia on lagunenud mitmeks omaette riigiks. Kongo Demokraatlikus Vabariigis sõdivad peale valitsusvägede ja mässuliste ka naabermaade väed ja sissid, kes sinna on põgenenud.
Hea ülevaate Aafrikas toimuvast annab film «Vereteemant», mis jutustab Sierra Leone kodusõjast. Mõnda asulat hõivates tapavad lapssõdurid kõik, keda vähegi liikumas näevad, ning mässuliste komandör laseb külaelanikel käed maha raiuda, et nad valimistel hääletada ei saaks. Sõjapealikud ei hooligi võimu haaramisest: siis tuleks ju riigi kodanike eest mingil moel hoolt kanda. Lihtsam on sõda venitada, et orjatööga võimalikult palju teemante kätte saada.
Nii jõuavadki Kanaaridele, Maltale, Kreekasse ning Hispaania enklaavidesse Ceutasse ja Melillasse üha uued põgenikud, kes otsivad võimalust Euroopasse pääseda. Pole teada, kui palju neid merel kehvade paatidega hukkub, aga kindlasti on neid ohtralt.
Olgu öeldud, et ega neid Vanas Maailmaski eriti oodata. Aafrika vaevleb näljas, tapatalgutes, veepuuduses ja sadades muudes hädades ning pole võimalik ennustada, millal ja kas üldse Mustale Mandrile meie mõistes normaalne elu saabub.