Kommentaar: Topeltlöök

Hans Väre
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Väre
Hans Väre Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Ostke kartulit tagavaraks: kartul läheb varsti kallimaks! Ostke voodipesu tagavaraks: voodipesu läheb varsti kallimaks! Ostke kohvi tagavaraks: kohv läheb varsti kallimaks! Ostke liha ja piima, sest ka need lähevad peagi kallimaks! Tagavaraks te viimati mainituid küll soetada ei saa, kuid ehk õnnestub isu mõneks ajaks täis süüa...

Sellisele tegevusele õhutavaid uudiseid on Eesti ajakirjandusväljaannetest viimasel nädalal läbi jooksnud virnade viisi.

Üht hinnatõusu põhjendatakse maailma tabanud ikaldustega, teist spekulantidega, kes varusid kokku ostavad, kolmandat tootmiskulude kallinemisega. Ent olgu selgitused millised tahes, rahvas näeb nende kohal hõljumas kartellikahtluse vingu ja rahaahnuse aurat.

Tõepoolest, ehkki kallinemine on sageli õigustatud, tekitab lisatava protsendi suurus nii mõnelgi puhul kahtlusi. Tooraine ei moodusta lõpphinnast sugugi nii suurt osa, kui tarbijale vahel näidata püütakse.

Enamasti pole hinnatõus siiski Eesti ettevõtjate süü — vähemalt mitte kogu ulatuses. No mida paganat sa teha saad, kui puuvilla maksumus maailmas järjest ülespoole ronib?

Maailmaturu hindasid on sama lihtne kontrollida kui ilma. Õigupoolest isegi keerulisem, sest peale kliima, mis paljude toorainete puhul väga tähtsat osa mängib, sõltub hind ka turu osalistest ja nende käitumine võib olla sama ratsionaalne kui armunud teismelisel, kes seab oma elu «Ebausu entsüklopeedia» näpunäidete järgi.

Tõsi küll, pikas perspektiivis leiab turg nõudluse ja pakkumise tasakaalu abil ise õiglase hinna, ent see ei välista lühiajaliste mullide teket.

Mõne aasta eest lendasid nii tooraine- kui tarbijahinnad majandusbuumist tõugatuna taevasse, sest elu katkematut paremaks muutumist uskuvad inimesed ostsid tuleviku sissetulekute arvel üha rohkem asju ning toormevajadus kasvas.

Nüüd suurt ostuhullust pole, ent hinnad kerkivad ikka. Olulist osa mängivad selles mitme riigi eelarve nõrkus ja vajadus majandust elavdada.

Näiteks Ameerika Ühendriikide hiljutine otsus trükkida juurde 600 miljardit dollarit tähendab ju seda, et USA dollar läheb odavamaks. Elementaarne majandusteooria ütleb, et kui raha väärtus langeb, peavad hinnad tõusma.

Samuti ei usalda paljud investorid enam oma vara rahas hoida. Dollari inflatsioon ja euroala hädad abi vajavate liikmesriikidega sunnivad vaatama millegi kindlama, näiteks mitmesuguste toorainete poole. Ikalduse tõttu on paljude põllumajandussaaduste maksumust praegu niikuinii lihtne mõjutada ning lisanduvad rahapaigutused suruvad hinna üles sama kergesti kui tõstmise maailmameister 50-kilose kangi.

Lisavindi keeravad peale tarbijad, kes kaupmeeste ja tootjate hinnatõusumantrat kuulda võtavad. Inimeste lootus soetada odavaid varusid tekitab tavapärasest suurema nõudluse ning annab tooraineturgudel tegutsejatele uut kinnitust, et investeerida tasub just puuvilla- või kohvisaagisse. Nõnda võib tarbija rahakott kergesti saada ühe hoobi asemel kaks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt, et inimesed ei tohi endale kartulit talveks valmis osta. Seda on Eestis ikka tehtud, kui on vähegi korralik kelder. Ka voodipesu soetada paistab olevat sobiv aeg, kui vanad komplektid hakkavad ära kuluma.

Paljalt selle pärast, et nende hind tõuseb, ei maksa tekikotte ja padjapüüre siiski kokku ahmima hakata. Puuvilla hind võib praegu küll kõrgel olla ja ehk maksab voodilina järgmisel kevadel tõesti kaks korda rohkem kui praegu, kuid iga mull lõhkeb kunagi ja siis kukuvad hinnad jälle mõistlikule tasemele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles