DEMOKRAATLIKES riikides annab rahvas valimispäeval poliitikuile ja erakondadele viimaste aastate töö eest hinnangu. Palju tähendavad ka lubadused ja tulevikuvisioonid, eriti tasub jälgida võimuvastutusest kõrval olnud opositsioonierakondade arvamusi.
Võimul olijad vastutavad korda saadetu, loomulikult ka tegemata jäetu, ent ennekõike valesti tehtu eest.
VANEMATELE inimestele meenutab Eesti praegune olukord vormilistest erinevustest hoolimata pisut ka nõukogude aega. Nüüdki on meil paberil läinud paremini kui tegelikus elus.
Inimese enda, saati siis perekonna eelarve peab tasakaalu punnitatud riigieelarve ees paljudel juhtudel punastama. Oleme suutnud täita mitu olulist kriteeriumi, meile on avatud nii mõnegi koosluse, nagu eurotsooni ning rikaste riikide klubiks kutsutud majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD uks.
Jääb valija otsustada, kas me pole kõigest väest nende sihtide poole pürgides liiga sageli ohvriks toonud mõnd demokraatlikele riikidele olulist printsiipi.
Nõnda ongi juhtunud, et kui ühes statistilises pingereas kuulub Eestile auväärselt kõrge koht, siis paljudes muudes võrdlustes tuleb meil tunnistada teiste riikide vaieldamatut paremust. Paraku käib see ennekõike tavainimestele kõige lähedasemate sotsiaalsete valdkondade kohta. See omakorda tähendab, et oleme teinud taandarengu inimkesksuses, mis peaks olema kõikide arvestuste esmane mõõt ja kriteerium.
Kui tegin viimaste presidendivalimiste esimestes voorudes erakonnakaaslaste soovitusel kaasa, ütlesin avalikes debattides, et oleme suutnud teha Eesti elamisväärseks ja nüüd on aeg teha sellest kadestamist vääriv riik. See oli majandusliku tõusu aja tõdemus.
Praegu, mõni aasta hiljem tundub kindlasti paljudele, et meil on veel kõvasti teha, muutmaks Eesti vähemalt elamisväärsekski. Iseäranis noored mõtlevad, kas tasub siin üldse kodu rajada ning oma pere tulevikku just selle riigiga siduda. Eestist lahkujate arv tunduks ju suur isegi siis, kui meid oleks kaks korda rohkem.
Hüva: kutsume talendid koju tagasi! Kuid kes ütleb, kuidas andekust defineerida? Teletalendiotsingud on sageli piinlikult tõestanud, kui paljudel inimestel napib algelistki enesekriitikat. Tõepoolest andekatele inimestele pakuvad rikkamad riigid selliseid töötingimusi ja -lepinguid, mida meil on praegu võimatu ületada. Tuleb tõdeda, et olukord ei tõota esialgu veel lahedamaid aegu.
Seda tunnistab ka riigipea, kes kardab, et meie vaeste olukord võib veelgi halveneda. Inflatsioon on järjest kasvanud. Tarbijahinnaindeks kerkis tänavu oktoobris eelmise aasta sama ajavahemikuga võrreldes 4,7 protsenti. Eestis 22 kuu kiireimat hinnatõusu mõjutasid enim toiduainete ja kommunaalteenuste kallinemine. Teisisõnu: väljaminekud suurenevad valdkondades, millele tehtavad kulutused on igaühel vältimatud.
Tagajärge pole raske ette näha: inimesed muutuvad ostjatena veelgi ettevaatlikumaks. Töötuid on Eestis praegu ning kõigi ennustuste järgi ka lähitulevikus väga palju, sotsiaalkaitse aga nõrk. Tööturupoliitika on häirivalt alarahastatud ning vähe on sihtgruppe, kellega riik tegeleb aktiivselt. Tööpoliitika meetmed on enamasti lühiajalised.
KAHJUKS pole leevendust oodata ka ligi neljamiljardilise puudujäägiga järgmise aasta riigieelarveprojektist, mille valitsus riigikokku tõi.
See tähendab, et linnade ja valdade olukord ei parane, aktsiisi- ja käibemaksu tõusu tõttu aga hinnad üha tõusevad, muutes suure tööpuuduse ajal kümnetel tuhandetel Eesti peredel toimetuleku veel raskemaks.
Sel nädalal jätkus Toompeal 2011. aasta riigieelarve teine lugemine. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on teinud kõnealusele eelnõule kümneid muudatusettepanekuid. Nende kaudu tahame vähendada toasooja käibemaksu ja põllumajanduses kasutatava erimärgistatud kütuse aktsiisimäära, kindlasti on meil soov taastada omavalitsuste tulubaasi 11,93 protsendimäär.
Toimetulekupiir peab meie arvates tõusma 1200 kroonini, põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli õpilaste koolitoidu toetust tahame suurendada vähemalt ühe euroni päevas. See on vaid osa meie arvates olulisematest ettepanekutest, mis aitaksid muuta Eesti inimkesksemaks ning järelikult elamisväärsemaks. Õnneks on riigieelarve kolmas lugemine alles ees.