Lumi seeni ei sega

Aivar Aotäht
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurima osa saagist moodustasid puidu-sametkõrgesed, mida kestva soojaga võib leida talv läbi kevadeni välja.
Suurima osa saagist moodustasid puidu-sametkõrgesed, mida kestva soojaga võib leida talv läbi kevadeni välja. Foto: Aivar Aotäht

Kõigest paar päeva pärast viimast suurt lumesadu võisid seenehuvilised Põlvamaa metsas kübarakandjatest rõõmu tunda.

Selle loo autoril oli juba enne lund plaan minna nädalavahetusel seenele, sest pärast viimatist külma ei lasknud tosina kraadini kerkinud soojalaine loodusel uinuda. Õnneks lumi suurt külma enesega ei toonud ja seejärel alanud tugev vihmasadu aitas valgel vaibal kiirelt sulada. Nii olid vähemasti Põlvamaal laupäeval lumest järel vaevumärgatavad riismed. Meenus üks oktoobripäev, kui mõnel pool Eestis tehti lumememmi, ent Põlvamaal võis metsast välja tulla mitme suure korvitäie seentega.

Esikolmik

Nüüd oli aeg hilisem, aga lootus polnud kadunud. Lubatud külmalaine saabumiseni jäi veel mitu päeva. Ja tunne ei petnud: värskes õhus uitamine tasus end ära täiesti arvestatava saagiga. Umbkaudse hinnangu kohaselt õnnestus kolme peale seeni korjata viieliitrise ämbritäie jagu.

Kõige suurema osa moodustasid puidu-sametkõrgesed, mida kestva sooja ilma puhul võib leida läbi talve kevadeni välja. Harjumuspärases seenemetsas neid enamasti ei kohta ja selgi korral leidsime puidu-sametkõrgeseid juba ette teada paigas, piki kraavi kulgevas lehtpuuvõpsikus.

Teisele kohale jäid kukeseened, mille märkamisega pole raskusi ka sel inimesel, kes aastas korra või paar metsas käies peale kukeseente, puravike ja pilvikute suurt muud ei vaata. Oli nii värskeid kui veidi väsinuid eksemplare. Soojal ajal on kukeseeni leitud veel detsembris ja isegi jaanuari algul.

Koguselt kolmandale kohale platseerusid suits-kollanutid, mis seeneteadlaste andmeil kasvavad aprillist detsembrini, aga eeskätt hilissügisel.

Teised tegelased

Muid söögiseeni oli vähem. Korvi rändasid veel tigupanellid, sügis-limanutid, timpnarmikud, üks tuviheinik ja hobuheinik ning pisike kitsemampel.

Esindusliku välimuse olid minetanud kolm triibulist heinikut, harilikud lambaseenikud, pihutäis sätendavaid tindikuid ja üks üdik. Viimati mainitud isepärase maitsega seent nimetab mõni seeneraamat söödavaks, mõni mitte.

Mittesöödavatest seentest kohtasime pesakonda tellispunaseid kollanutte. Silma jäi ka teisi värskeid, kuid meile tundmatuid kübarakandjaid.

Loodus ei maganud: üks unine ämblik komberdas seene alt minema ja eemal lendles putukas.

Kui tagasi linna jõudsime, ootas meid viiekorruselise kortermaja rõdul mullaga täidetud potis seenepakk, mille kevadel soetasime. Hoolimata kuumast suvest rõdu päiksepoolsel küljel, oli korjamisküpseks valminud juba kolmas saagikord austerservikuid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles