Pudipadipoest volikokku ja spaasalongi

Kaie Mölter
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid tütarlastele näputööd õpetanud Galina Agešina ütleb, et elu kulgeb kiiretel pööretel ja õhtuse tikkimise on asendanud kooliõpikud.
Aastaid tütarlastele näputööd õpetanud Galina Agešina ütleb, et elu kulgeb kiiretel pööretel ja õhtuse tikkimise on asendanud kooliõpikud. Foto: Elmo Riig

Diplom, tunnustussõnad ja kõlav aplaus on Galina Agešina autasu masseerijate maailmameistrivõistlustelt. Mullu novembris asendusliikmena linnavolikokku jõudnud naine õpib pealinnas massaaži ja osales sel alal oktoobris Moskvas korraldatud suurvõistlustel.


Kolmekümne osaleja hulgas jõudis viljandlanna poolfinaalist parima klassikalise massaaži tegijana finaali, kus oskusi võrreldi spaamassaaži kategoorias. Võidu noppis leedu kätepaar.

Massaaži juurde jõudmist põhjendab Galina Agešina raske ajaga. «Ametikohti on vähe, paljud on kaotanud töö ja et massaaž mulle meeldib, siis loodan, et võin olla ühel päeval ise endale tööandja,» arutleb ta. «Laps teeb sporti ja saan teda oma oskustega aidata.»

Agešina usub, et õpib massaaži nüüdsest kogu elu, sest sel on palju liike ning neid kombineerides saab inimesi paremini aidata. Abivajajad ja nendi haigused on tema jutu järgi erinevad ning ainult klassikalisest massaažist jääb paljude hädade puhul väheks.

Galina Agešina jutustab, et jõudis suurvõistlustele oma kooli kaudu. «Kevadel võistlesin Eestis. Nii kõrget kohta ma siin ei saanud, küll aga lunastasin pääsme Moskvasse.»

Meistrid Moskvas

Venemaa pealinnas hindasid kohtunikud iga tehtud ja tegemata jäänud liigutust, meenutab Galina Agešina. «Mõni ei reguleerinud massaažilaua kõrgust ja töötas ebamugavas poosis. Seda oli kohe näha ja punktid kukkusid.»

Et tegu oli spaamassaažiga, näis kogu võistlus nagu show: protseduur pidi lisaks tervistavale mõjule olema ka ilus vaadata. Lilled, küünlad, lõhnad, kostüümid — kõik oli võistlejatel hästi läbi mõeldud, kirjeldab osalenu.

Galina Agešina võistluskostüümi värvitoonides küütlesid roheline ja valge. «Roheline on südametšakra värv, kõik meie rõõmud ja mured käivad läbi südame. Südamevalu või hirmu lähedase inimese haiguse pärast on tundnud igaüks,» räägib masseerija. Ühtlasi tekitab roheline suuremeelsust, tasakaalukust ja vitaalsust ning aitab lõõgastuda, põhjendab ta võistlusrõivaste värvivalikut.

Messikeskuse Krokus majas peetud maailmameistrivõistluste finaalis esines Galina Agešina koos abilise Natalja Smirnoviga. «Tegime massaaži neljal käel. Meie seanss «Pau-La» tähendab havai keeles päikese lille,» jutustab ta. «Alustasime Havai massaažiga ja lisasime teiste tehnikate võtteid. Hea oli kuulda, kui publiku hulgast kostis tunnustussõnu ja osati märgata võistlejate häid külgi.»

Agešina usub, et järgmisel aastal esinevad nad veel paremini, sest oskusi ja kogemusi on siis juba rohkem.

Maagiline roheline

Ei tea, kas see on kokkusattumus, aga Galina Agešina poliitikutee on samuti seotud rohelist lippu kandva erakonnaga. Keskerakonna nimekirjas linnavolikogu liikmeks saanud naine tunnistab, et kohe esimesel korral valituks osutumine oli talle suur üllatus.

«Volikogutöö meeldib mulle järjest rohkem. Sealsetest kolleegidest on mõni olnud linnavolikogu liige juba üle viieteistkümne aasta ja pakub oma kogemustega mulle eeskuju. Ehkki olen selle aastaga palju õppinud, võin ennast poliitikas siiski alles roheliseks pidada.»

Valge-puna-sinine

Eesti sai Ukrainas ilmavalgust näinud Galina Agešina koduks, kui tüdruk oli kolmeaastane. Ometi sattus koos vanematega Viljandis elu sisse seadnud neiu keskkooli lõpetamise järel mitmeks aastaks hoopis Venemaale.

Ta oli tahtnud õppida Tallinna meditsiinikoolis, kuid pelgalt soovist jäi väheks: tihe konkursisõel jättis tüdruku ukse taha ning parajasti Tveri pedagoogikakoolis käsitöö eriala õppiv täditütar kutsus ka tema sinna.

Pärast lõpetamist kuus aastat käsitööõpetajana tikkimist, kudumist, õmblemist ja heegeldamist õpetanud naise hing ihkas kummatigi Eestisse.

Kümme aastat tagasi sai igatsus teoks ning Galina Agešina elab oma poja Alekseiga nüüd Viljandis nagu ta ema, õde ja vendki. «Hea on viibida kallite inimeste lähedal,» tunnistab naine. Juba järgmisel aastal on tal plaanis võtta abivajajaid vastu oma kabinetis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles