2005. aastal said Barry J. Marshall ja J. Robin Warren Helicobacter pylori uuringute eest Nobeli meditsiinipreemia. Teadlased olid tulnud järeldusele, et see spiraalikujuline bakter on peamine gastriidi ning mao ja kaksteistsõrmiku peptilise haavandi põhjustaja. See oli gastroenteroloogias suur läbimurre, mis võimaldas arstidel hakata ravima senisest tulemuslikumalt.
.ee
Eestis on helikobakterit põhjalikult uurinud professor Heidi-Ingrid Maaroos, keda üldsus teab Tartu ülikooli arstiteaduskonna perearstiõppe eestvedajana.
Professor Maaroos, kirjandusest on läbi käinud andmed, et 80 protsenti eestlasi on nakatunud helikobakteriga. Kas see tähendab, et nii paljudel inimestel on oht haigestuda gastriiti?
Eestis algasid gastriidi uuringud juba siis, kui helikobakter polnud veel avastatud, ning sel ajal leiti, et meil on ligi 80 protsendil elanikel gastriit. Nüüd, mil selle haiguse tekitaja on teada, on need kaks leidu kokku viidud ja korrelatsioonis.
Populatsiooniuuringute andmete järgi on Eestis Helicobacter pylori nakkus rohkem kui 80 protsendil uuritud täiskasvanutest ja neil kõigil on ka krooniline gastriit. On tõestatud, et helikobakter põhjustab gastriiti. Viimati nimetatu tõttu tekivad muudki maohaigused, sealhulgas mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavand ning koguni maovähk.
Muidugi ei teki neid igal nakatunud patsiendil, sest peale bakteri mängivad haigestumises oma osa inimese geneetilised iseärasused ja elustiil. Näiteks suurendab suitsetamine koos helikobakteriga maovähi riski kaheksa korda. Samuti seab nimetatud nakkus ohtu maovähihaige sugulased ning neil tuleks seda kontrollida ja kindlasti ravida.
Tavaliselt tehakse helikobakter kindlaks gastroskoobiga võetud proovist. See protseduur on üsna keeruline ja ebamugav. Kas nakatumist saab ka lihtsamalt väljaselgitada, näiteks hingeõhku või väljaheiteid analüüsides?
Patsiendi vaevuste korral on gastroskoopia vajalik ning proovitükkide võtmine ei muuda seda protseduuri keerukamaks. Ühtlasi saab helikobakteri nakkust kindlaks teha, uurides veres ja väljaheites antikehi ning tehes süsinikuga märgistatud uurea hingamistesti.
Vereproovi tehakse kõikides Eesti laboratooriumides, väljaheiteproovi kas kiirtestina arsti kabinetis või laboratooriumiuuringuna. Hingamistest nõuab aparaati, mis on Tartu ülikooli kliinikumis.
Mina soovitan Helicobacter pylori määramiseks väljaheiteproovi, mida saab teha igas laboratooriumis, sest testained on Eestis saadaval. See moodus sobib ka laste uurimiseks.
Kui helikobakteri foon on suhteliselt madal ja gastriidi tunnuseid, nagu kõrvetisi ja valu ei ole, kas siis on ravi vaja? Mitu antibiootikumi korraga mõjub ju rängalt. Kas pole mingeid alternatiive?
Isegi kui inimene midagi ei kaeba, võib tal ometi olla gastriit, mille tagajärjel võivad ajapikku tekkida muud sellega seotud haigused ja siis ilmnevad ka vaevused. Tänapäeval ollakse veendunud, et Helicobacter pylori nakkuse korral vajavad ravi kõik mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavandiga patsiendid ning maovähihaigete lähisugulased.
Ravida tuleks kõiki, kellel on mingi põhjusel testitud Helicobacter pylori’t ja see leitud. Peetakse ebaeetiliseks jätta patsient nimetatud bakteri tuvastamise järel ravita.
Efektiivne on vaid juhise järgi tehtud ravi, mis eeldab kolme medikamendi kasutamist.
Selle tõhususe kohta on tänapäeval palju andmeid. Tüsistusi seitsmepäevase kuuri järel enamasti ei teki ning see pole olnud haigetele koormav.
Kui ravikuur on tehtud ja inimene tunneb ennast hästi, kas siis on ikka vaja pidevalt gastroenteroloogi juures käia või võib seda teha enesetunde järgi?
Ravi tulemuslikkust võib paari kuu pärast kontrollida, kuid see pole kohustuslik. Efektiivsus on suur ning uut nakatumist pole enamasti karta. Kindlasti ei pea patsient käima gastroenteroloogi juures: selle probleemi ja raviga tegeleb perearst.
Et vaevused polegi enamasti tingitud gastriidist ja helikobakterist, ei hinnata ravi tulemust kaebuste kadumise järgi: oluline on hoopis see, et gastriit taandub ja muude maohaiguste risk väheneb. Haiguse taandarenemist kontrollida ei ole vaja, sest kui helikobakterit ei leita, on ka gastriit järelikult kadunud.
Kas organismis pesitsev helikobakter on nagu viitsütikuga pomm, mis võib ühtäkki hakata tugevalt tervist kahjustama? Kas nakkus võib järsku ägeneda?
Helicobacter pylori nakkus pole viitsüstikuga pomm ja midagi väga kiiret organismis selle tõttu ei toimu. Otse vastupidi: gastriit areneb kõige raskema vormini 20—30 aasta jooksul. See ei tähenda kummatigi, et tuleks nii kaua oodata. Kõige parem on, kui Helicobacter pylori nakkust ei saada või see ravitakse kohepärast leidmist.
Kuidas helikobakteriga nakatutakse? Kas ainult mustade käte kaudu või levib haigusetekitaja ka piisknakkusena? Kuidas on lood päriliku soodumusega ning kas laps võib olla juba sündides helikobakteri kandja? Mismoodi ennast hoida?
Helicobacter pylori levib nagu teisedki seedetrakti nakkused käte, saastunud toidu, vee ja muu säärase kaudu. Pärilikku eelsoodumust pole, küll aga on oluline roll bakteriga kokkupuutunu organismi vastureaktsioonil. Seda kahandab tunduvalt näiteks suitsetamine.
Kui emal on Helicobacter pylori, võib see kanduda imikule just samamoodi, nagu eespool on kirjeldatud. Patsientide julgustuseks olgu öeldud, et Eestis on helikobakteri nakkus hakanud ravi, hügieeni ja elutingimuste paranedes jõudsalt vähenema.
Sama tendents on teistes maades: näiteks Soomes täheldati nimetatud nakkuse taandumist juba 1960. aastatel. Mida vähem haigeid on, seda väiksem on nakkusoht. Helicobacter pylori vaktsiine veel ei kasutata, aga uuringud käivad.
ARVAMUS
Ruth Männik,
Viljandi haigla laboriarst
Me teeme oma laboris Helicobacter pylori kiirteste väljaheitest. Selline analüüs pole sajaprotsendiliselt kindel ega määra nakkuse intensiivsust, aga sobib ravi tulemuste kontrollimiseks. Samuti on seda hea kasutada laste puhul.
PISIK
Helikobakter (Helicobacter pylori)
• Spiraalne bakter, mis asustab inimese mao limaskesta.
• Põhjustab gastriiti, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandit ning maovähki.
• Diagnoosimise korral edukalt ravitav.
• Eestis on helikobakteriga nakatunud üle 80 protsendi täiskasvanud elanikke.
• Levib hügieenireeglite eiramise korral, eelkõige mustade käte ja saastunud toidu kaudu.
Allikad: «Eesti entsüklopeedia», Heidi-Ingrid Maaroos