Repliik. Sina oled minu sõber

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Mul pole just palju sõpru. Nendega aga, kes on, läheksin iga kell luurele. Isegi siis, kui selleks pole otsest vajadust. Iseenesest üsna jabur väljend, aga eks see usaldust näita.

Vahel ma mõtlen oma sõpradele. Tuletan meelde, kuidas ma nendega kokku sattusin ning millisest paksust ja vedelast on üksteist aastate jooksul läbi lohistatud. Mõtlen meie usalduse tekkeloole.

Sõber on tiitel, mida üksikürituse eest välja ei anta. Praegu nimetatakse inimesi enda ümber sõbraks liiga kergekäeliselt. Ma ei tea, võib-olla tuleb see üleüldisest pinnapealsest suhtlemisest. Õpitud naeratused, autopiloodil paisatud viisakused, näiline empaatia... Kõik selleks, et korrushaaval kõrgemale pürgida. Mitte, et teaks, mis seal ees ootab, aga teised punnitavad ju samuti. Silmakirjalikkus trambib usaldusest oma lampjalgadega lihtsalt üle. Niimoodi sõpru ei leita, isegi tutvuseks on sääraseid inimsuhteid palju pidada.