Vaba mõte. Teater, sport ja seebiooper

Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Kuniks ajakirjanike vääramatu õigus on teiste inimeste tegemisi arvustada, peavad nad leppima teadmisega, et kõigil ülejäänutel on omakorda voli neid kritiseerida.

Mõnes mõttes võiks siin paralleeli tuua meedikute ja õpetajatega, kelle palga sisse on samuti kirjutatud paratamatus, et igaüks võib nende töö tulemuste üle suud pruukida. Isegi need, kes valdkonnast suurt midagi ei tea. Mis parata, mõni amet lihtsalt on avalikum kui teine ning pole mõtet minna polkovniku lesele selgeks tegema, et tema veendumused arstide suhtes pole päris adekvaatsed. Pigem otsida ta jutust kasulikke teri.

Nii on ka loomulik, et tele- ja raadiojaamade programmis leidub saateid, mille mõte on analüüsida ja kritiseerida meedia valikuid: vaadata, mida ja kuidas massiteabekanalid kajastavad, ning kui tarvis, teha etteheiteid. Avalikul sõnal on tohutu jõud ning selleks et keegi ei saaks asjata kannatada, on hea, kui lisaks ajakirjanike endi sisemistele tõekspidamistele saab mõõdupuuna pruukida väljastpoolt tulevaid hinnanguid.