Eesti-ukraina folkbändi Svjata Vatra solisti Ruslan Trochynskyi pingeline teekond mainekale Londoni festivalile meenutab seiklusfilmi, kus peategelasel kipub viltu minema kõik, mis vähegi võimalik.
32 tundi adrenaliini Tallinna ja Londoni vahel
12. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seiklus hakkas pihta täiesti ootamatult möödunud neljapäeva õhtupoolikul Tallinna lennujaamas. Kõigi üllatuseks ja kohkumuseks selgus, et Ruslanil pole Inglismaale lennuks vajalikku viisat.
Tähtsa kontserdi alguseni oli jäänud kõigest 32 tundi. Ruslani lahutas Londonist ümmarguselt kaks tuhat kilomeetrit. Õigeks ajaks kohale jõuda tundus olevat sama hästi kui võimatu.
Külm dušš. 1920 minutit kontserdini
London International Festival of Exploratory Music ehk LIFEM leiab aset kesklinna moodsas kontserdimajas Kings Place. Selle maineka festivali kaudu on paljud ansamblid
Suurbritannia turule jõudnud ning seepärast oli eelseisev kontsert ka Svjata Vatrale väga tähtis.
Ametniku kinnitus, et Ruslan ei pääse lennukisse, mõjus kõike seda arvestades jäise dušina.
«Tohutult oluline esinemine ja korraga — mina ei saa minna!» haarab Ruslan seda meenutades ahastusega peast.
Esimese ehmatusega leidsid teised bändiliikmed, et ilma solistita pole neilgi mõtet minna. Otsustamiseks polnud palju aega. Viimaks jõuti meeleheitlikule otsusele: Svjata Vatra lendab ees, Ruslan katsub kuidagi omal käel järele jõuda.
Telefonid helistati punaseks. Selgus, et viisa hankimine võtab aega kaks nädalat — parimal juhul.
Lennuk koos bändiga tõusis õhku. Ruslan ruttas samal ajal kesklinna poole. Vahepeal oli selgunud, et tema ainus šanss on põrutada Poola pealinna Varssavisse ning sealsest Briti saatkonnast kiirviisat taotleda. Nüüd tuli leida autojuht, kes nõustuks pikemata Varssavi poole teele asuma. Õnneks leidus paar sõpra, kes võtsid Ruslani auto ning sõit algas. Teel oldi terve öö.
«Ma ei maganud silmatäitki,» tunnistas Ruslan. «Päris lõbus oli, kuulasime terve öö muusikat.»
Varssavisse jõuti hommikuse tipptunni ajaks. Viie kilomeetri läbimiseks kulus ligi tund. Sellest hoolimata oldi Eesti saatkonna ukse taga tund varem, kui see avati.
Saatkondade vahel.
300 minutit kontserdini
Ruslan helistas saatkonna ametnikule, kes oli parasjagu põnne lasteaeda viimas. Ametnik soovitas kohe minna Suurbritannia saatkonda. Seda Ruslan aega viitmata tegigi.
Ta rääkis seal oma mure ära ning sai teada, et viisataotluseks tuleb täita elektrooniline ankeet. Nii oli mõistlik sõita tagasi Eesti saatkonda ja sealsete abilistega keerulist ülesannet täitma asuda.
«Oli seal alles küsimusi alates sellest, kes olid mu vanavanemad ning kus ja miks mu ema sündis!» kirjeldab Ruslan oma kokkupuudet ehtsa kuningliku asjaajamisega. «Ma tundsin end nagu kümme aastat tagasi Ukrainas. Bürokraatia teeb elu ikka väga keeruliseks!»
Ankeet sai lõpuks täidetud. Saatkonna auto võttis Ruslani peale ning aega viitmata kihutati Suurbritannia saatkonda tagasi.
«Istusin ja ootasin seal. Siis öeldi, et ankeedile vastuse saamine võib võtta 24 tundi,» ohkab ta. «Aega aga polnud. Muidugi oli minu viga, et viisat polnud, kuid ma pidin ikkagi Eestit esindama minema. Pinge oli suur.»
Vahepeal oli kell tiksunud kolme ligi. Kontserdi alguseni jäi napilt üle viie tunni, London tundus endiselt kauge ja kättesaamatuna. Muusikamehel soovitati saatkonnast parem heaga ära minna, sest viisasid väljastati kella kolmeni.
Kolmveerand kolmeks olid Ruslani närvid katkemiseni pingul. Telefon helises vahetpidamata, kuid lahendust ei paistnud. Tundus, et kõik on läbi... Tõeliselt lööduna sõitis Ruslan saatkonnast minema.
Korraga helises telefon: viisa on olemas!
Õhtusel tipptunnil oli liiklus pehmelt öelda tihe. Taas tuli abi saatkonnast: kogenud poolakast autojuht istus rooli ning kihutas isegi läbi ühe pargi. Kõik see meenutas Ruslanile märulifilmi.
«Saingi viisa kätte, hurraa!» rõõmustas ta. Nüüd tuli leida sobiv lennuk.
Paraku polnud seegi lihtne. Ainsale Londoni lennukile oli küll kaks vaba kohta, kuid selgus, et neid ei ole võimalik broneerida. Lennu alguseni jäi kaks tundi. Ehk on ikkagi mõni variant? Viisa näpus, vaatas Ruslan veel igaks juhuks internetti ja avastas ehmatusega, et mõlemad kohad olid vahepeal läinud.
Taevased vintsutused.
180 minutit kontserdini
Vilunud autojuht viis ta siiski lennujaama. Seal selgus, et ainus variant oli lennata läbi Kopenhaageni. Londonisse oleks lennuk jõudnud alles poole üheksaks. Hiljavõitu küll, kontsert pidi algama ju kell kaheksa, aga nii jõuaks vähemalt kohale.
Ruslan hakkas just pileti eest maksma, kui helistas tema abikaasa ja bändi mänedžer Terje: «Jäta ostmata!» Mis jutt see nüüd on? Selgus, et üks Londoni Eesti saatkonna töötaja oli sõna otseses mõttes viimasel hetkel avastanud Ungari lennukompanii lennu, mis pidi väljuma kell viis. Hetkeks tundus Ruslanile, et ta jõuab kontserdile vähemalt poole pealt.
Ta ostis pileti, mis oli muide viimane, ja valmistus pardale astuma, kui ta taas peatati. Ukraina pass ja Eesti ID-kaart olid ametnikes tekitanud hulga küsimusi.
Ruslan seletas meeleheitlikult, et on Ukraina kodanik, kes on juba kuus aastat Eestis elanud, aga asjata. Lennuki väljumiseni jäi kõigest viis minutit, kõik paistis kadunud olevat. Viimsel hetkel saabus veel üks ametnik ning Ruslan võis lõpuks ummisjalu lennukile tormata. Jõudis!
Ta räntsatas istmele ja valmistus hinge tõmbama, kui korraga teatas kapten, et lend on edasi lükatud. Ruslani pulss, mis oli jõudnud vahepeal veidikeseks rahuneda, hüppas taas mürtsuga lakke.
Viimaks tõusis lennuk õhku. Peaaegu kohe hakkas turbulents lennumasinat halastamatult väntsutama.
«Nüüd kukume küll alla!» mõtles Ruslan mõrult ja kirus end, miks ta oli kõik hoiatavad märgid jätnud tähele panemata. Lennuk aina rappus ja reisijad läksid näost järjest rohelisemaks.
Lõpuks puudutasid lennuki rattad maandumisrada. Ruslan trügis aega viitmata täie auruga väljapääsu poole, lootes, et sellega on takistused ühel pool. Eksitus. Täitmist ootas järjekordne tohutu ankeet.
Lutoni lennujaama oli Ruslanile vastu tulnud festivali peakorraldaja Miguel Santos. Londoni kesklinna oli umbes tunni tee. Kell tiksus halastamatult. Siis tuli Ruslanile kõne bändikaaslastelt. Nemad hakkasid esinemisega pihta.
Kordumatu kontsert
Mida tegi bänd samal ajal, kui Ruslan tormas mööda Euroopat ringi nagu mõni märulifilmi peategelane?
Kaaluti eri variante, aga tulemus oli üks: ilma Ruslanita esineda ei saa.
«Neli-viis lugu ehk teeks ära, aga sellest ei piisa,» meenutab Terje arutlusi.
Kui oli selgunud, et solist on siiski teel, otsustati kontserdi algust poole tunni võrra edasi lükata. Poole üheksast venitati veel kümme minutit edasi, Ruslanist polnud aga kippu ega kõppu.
Et aega võita, näidati
Svjata Vatra videoid, aga needki said otsa. Rohkem polnud võimalik viivitada. Bänd alustas omapäi.
Esimene lugu sai mängitud. Siis rääkis Torupilli Juss publikule Ruslani seiklustest Tallinna, Varssavi ja Londoni vahel. Alustati teist lugu. Ruslani polnud ikka. Võib vaid ette kujutada, mida bändimehed tundsid.
Ja siis solist saabus! Aega hinge tõmmata polnud. Ta hüppas pea ees esinemisrõivastesse, haaras pihku trombooni ja kargas lavale, ise enam kui kolmkümmend tundi magamata ja söömata, emotsioonidest lõhkemas.
«Rahvas kiljus, poisid tahtsid trummid katki lüüa, kõigil käed värisesid!» kirjeldab Terje. «Närvipinge oli viimased poolteist ööpäeva olnud tohutu. Sellist kontserti pole meil kunagi olnud. Seda pole lihtsalt võimalik kirjeldada. Publik sai tohutu elamuse.»
Naasmine. Häire lennujaamas
Pühapäeval alustas Svjata Vatra täies koosseisus tagasiteed. Kõike eelnenut arvesse võttes ei üllatunud bändiliikmed eriti, kui selgus, et lennuki start on tund aega edasi lükatud.
Nad olid parasjagu kodustele kingitusi ostmas, kui korraga hakkas undama kõrvulukustav alarm. Teadmata põhjustel evakueeriti terve lennujaam. Hiljem pidi kõiki ametlikke protseduure taas otsast alustama. See aga oli lõpuks tõesti kõik.
«Kui tore on jälle olla Eestis!» mõtles Ruslan Tallinna lennujaamas ja jõudis otsusele, et see oli olnud tema elu kõige suurem seiklus. Seni.
ARVAMUSED
Terje Trochynskyi, mänedžer
Kõik aeti korda 24 tunni jooksul. See oli tõeline ime. Meid aitasid Briti saatkond Eestis, Briti ja Eesti saatkond Londonis ja Varssavis, välisministeeriumi töötajad, festivalikorraldajad, diplomaatiline korpus, sõbrad... Suur austus ja kummardus neile!
Bänd sai samuti tohutu ning ääretult kasuliku kogemuse.
Ruslan Trochynskyi, muusik
Uskumatult hea oli tunda, kuidas inimesed mind aitasid. Olen ukrainlane, kes elab Eestis, aga siis tundsin end tõelise eestlasena. Suur aitäh kõigile, kes meid aitasid!