Rapla kultuurikeskuse saal on rahvast täis, isegi rõdu. Ees paremal nurgas on viiele kohtunikule sisse seatud ümmargune laud, millest suure osa võtavad enda alla karikarivid. «Alustame selle jalaga,» ütlen ma tasakesi ja patsutan Helinale igaks juhuks märkamatult paremale õlale. Jääme muusikat ootama. On tango aeg.
Prožektorivihud katavad pealtvaatajad nagu õrna sädeleva looriga. Kusagil selja taga, lava peal, vajutab bändimees nuppu ja Amanda Leari «Blue tango» esimesed taktid tulvavad kõlaritest saali. See lugu on kummitanud kümnetel trennijärgsetel õhtutel mu kujutluskuulmeid, nii et lõpuks tekkis tahtmine see kellelegi ette laulda ja nii kõrvauss talle üle anda, nagu õpetas Mark Twain jutus «Rebi, veli, hoolega».