Sel suvel presidendilt kauni kodu auhinna saanud perekond Raba aed Sürgaveres Kirsi tänaval võlub lihtsuse ja nutikate lahendustega.
Südamega rajatud kodu pälvis auhinna
17. september 2008, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aia sissekäigu moodustab läätspuust kujundatud uhke kaar, mille all perenaisele Heidi Rabale meeldib ka niisama seista.
«Siin on mõnus, eriti siis, kui puu on üleni kollaseid õisi täis ja mesilased sumisevad sõbralikult,» õhkab ta.
Ilus ja põnev
Rabade aed on ilus ja põnev ühtaegu. Kõikjal on tunda hoolitsevat kätt ja külluslikku fantaasiat. Näiteks katab kõrvalhoone otsaseina metsviinapuu. Selle lehemere keskel on aga jupp eakast puutüvest, mille oksakohtadest omakorda kasvavad välja õitsvad lilled.
Kõikjal aias märkab silm vitstest punutud suuri, mullaga täidetud potte, kus kasvavad mitut masti lilled moodustavad rõõmsaid värvilaike. Kui need vitspunutised välja arvata, on kõik muu puidust tehtu aia saekaatri omanikust peremehe Kalev Raba kätetöö. Mööbliks kasutas ta metsast leitud kuusepalke, millele üraskid on põneva mustri järanud.
Hoolikalt pügatud muru vaheldub aias lillepeenarde ja kividest ümbritsetud okasvormidega.
«Meie krunt on 1500 ruutmeetri suurune, mistõttu pinda napib. Muru niidan ma alati ise, et miski viga ei saaks - kohati on kividest ja taimedest mööda manööverdamine päris raske ülesanne, nii et üks niiduki ratas tuleb õhus hoida,» räägib perenaine.
Kosilaste püüdmise pada
Eri suuruses ja ise värvi kive on Rabade aias palju. Heidi Raba ütleb, et nad on neid otsinud kivihunnikutest ja mõne rabast süles koju tassinud.
«Vennanaise maaparandajast isa kogus oma talu juurde huvitavaid kive. Kui tema surma järel talu müüki läks, tõime osa siia. Mitte ei raatsinud sinna jätta - ehk poleks uus omanik neid hinnata osanud,» kõneleb ta.
Kui Kalev Raba osutab lilli täis istutatud hiiglaslikule pajale, läheb tal nägu nalja täis. «Kui minu naine noor tüdruk oli, seisis see pada tema akna all - sinna koguti taimede kastmisvett. Äiapapa teab rääkida, et kosilased, kes sealtkaudu majja tükkisid, saanud kõik märjaks,» jutustab ta.
Nüüd on sellesama paiga lähedal tibatilluke tiik roosa vesiroosiga. Heidi Raba märgib, et vahel aiapingil istudes naudib ta vaatepilti, kuidas vesiroosi õied veest vastu peegelduvad. «Isegi mõni väike koger elab selles veenires. Tõsi, talveks viime nood sügavamasse vette.»