Ütlen kohe hakatuseks ära, et ei ole seda filmi vaadanud. Ja ei kavatse kunagi vaadata ka. Sest tegu on väga halva linateosega. Miks? Kohe seletan.
Arvustus: Nii nad tapsidki Freddy
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
9. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neile, kes veel ei tea, olgu selgitatud, et «Elm Streeti luupainaja 2010» on uusversioon 1984. aasta samanimelisest õudusfilmist, mis sai hiljem kuus täieõiguslikku järge.
Sisu: lapsetapja Freddy Krueger, kelle vihased vanemad kunagi elusalt keskküttekatlas ära põletasid, ilmub teispoolsusest tagasi, et maksta Elm Streeti elanikele kätte, tappes nende teismelisi lapsi.
Unikaalseks teeb Freddy tõik, et ta toimetab oma tapatöid noorte unenägudes — nii et kasulik on ärkvel püsida.
Peamiselt 1980. aastatel filmitud originaalid olid hoogsad ja vaimukad õudukad, mida eristas teistest splatter’itest seik, et Robert Englundi mängitud mõrtsukas Freddy loopis alatasa vaimukusi. Negatiivne kangelane, nagu ta oli, ei puudunud tal mingi seletamatu sarm.
Kui lugesin enne uue Freddy-filmi esilinastust artiklit, kus filmitegijad — originaali loojat Wes Crawenit ei lastud üldse asjale ligi — nimetasid endise ja praeguse Freddy suurimaks erinevuseks seda, et uus nuganäpp ei tee nalja (nalja tegev rappija polevat õudne), tõdesin, et tegu on mõttetu filmiga. Võttes Freddylt tema peamise iseloomuomaduse, tehakse tast suvaline rappija kümnete omasuguste seas. Kui originaalfilmide peamine mure oli see, et Freddyt pole võimalik surmata, siis uusversiooni tegijad on tänu oma tõlgendusele selle tapatööga kenasti hakkama saanud.
Kel on soov Freddy tegudele siiski kaasa elada, mingu videolaenutuse asemel mõne supermarketi filmileti juurde: vähem kui 100 krooni tükk on müügil õige «Elm Streeti luupainaja» neli esimest osa.