Saksamaa, kas lõimimine on tõesti läbi kukkunud?

, eestlane Saksamaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristiina Vaarik
Kristiina Vaarik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

SAKSAMAAD on praegu vist raske ette kujutada igal tänavanurgal paikneva döneriputka või hiina restoranita, pearätikut kandvate naisteta või värvikireva, eri rassidest koosneva elanikkonnata.

Sellegipoolest leiab riik, et poolesaja aasta eest lahkelt sinna kutsutud türklaste ning teistegi immigrantide lõimimine on läbi kukkunud, kuigi nende töökäsi peetakse endiselt vajalikuks.

Viimasel paaril nädalal on Saksamaa kihanud kui mesilastaru, sest president Christian Wulff ja kantsler Angela Merkel on väljendanud selget arvamust islami ja integratsiooni kohta.

Wulff rõhutas, et islam on muutunud Saksamaa osaks, sest Saksa 86 miljonist elanikust neli miljonit on moslemid. Merkel seevastu leidis, et multikultuurne ühiskond on läbi kukkunud, sest immigrandid ei soovi õppida saksa keelt ning sakslaste ja sisserännanute vahel valitsev lõhe on säilinud.

Angela Merkeli muret immigrantide vähese saksa keele oskuse pärast ei maksa võtta puhta kullana. Kui kuulata mõne mošee läheduses noori türklasi vestlemas, jääb kõrvu just saksa keel.

Keeleoskusest ilmselt suuremat rolli mängib kultuuritraditsioonide erinevus. Saksa tänavatel kõnnib palju pearätiga mosleminaisi, kes riietuvad sünnipärastest sakslannadest küll tagasihoidlikumalt, kuid siiski euroopalikult. Paljud kannavad teksapükse ja kõrgeid kontsi, pealaest jalatallani ulatuvaid hõljuvaid hõlste ja nägu katvaid loore nagu islamimaades siin üldjuhul ei kohta.

Kummatigi jõuavad aeg-ajalt saksa meediasse türgi perekondades sooritatud aumõrvad, millest räägib ka Saksamaa tänavune võõrkeelse filmi Oscari kandidaat, režissöör Feo Aladagi «Die Fremde» («Võõras»).

Selliseid juhtumeid ei tohi üldistada tervele moslemikogukonnale: meediasse jõuavad ju eelkõige negatiivsed uudised, tavapärasest, vaikses rütmis kulgevast elust polekski justkui midagi kirjutada.

Teisalt näidatakse Saksa teleprogrammides regulaarselt immigrantidest, sealhulgas türklastest ja teistest moslemitest rääkivaid dokumentaalsaateid ning mu praeguses kodulinnas Lübeckis korraldavad mošeed avatud uste päevi, kuhu satuvad paraku küll vähesed sakslased.

Saksamaa pakub immigrantidele tasuta või väga väikese tasu eest saksa keele ja kultuuri kursusi. Seniste kogemuste põhjal julgen väita, et enim huvi nende vastu paistab olevat venelastel, kes moodustavad türklaste järel suuruselt teise immigrantide rühma. Erinevalt türklastest, araablastest ja hiinlastest jäävad venelased tänavapildis sakslaste kõrval märkamatuks.

Kuigi kolmandik sakslasi usub, et 16 miljonit immigranti või nende järglast on tulnud Saksamaale sotsiaalsete hüvede tõttu, ei väljenda enamik neist oma võõraviha. Neonatslik liikumine eksisteerib — eelkõige endisel Ida-Saksamaal —, kuid enamasti tunduvad sakslased ikka veel kannatavat Hitleri ja Teise maailmasõja ajast pärineva süütunde all.

Sakslased kardavad ilmutada moslemite või teiste immigrantide vastu rassismi. Ajalugu on muutnud nad ettevaatlikuks, sest keegi ei taha kunagist viga korrata. Et möödunu ei ununeks, näidatakse kinodes sageli sõjaajast ja Hitlerist rääkivaid mängu- ja dokumentaalfilme — üks edukamaid oli 2004. aastal esilinastunud «Der Untergang» («Allakäik»), mida vaatas viis miljonit inimest.

Väga populaarne on ka Berliinis Saksa ajaloomuuseumis äsja avatud näitus «Hitler und die Deutschen» («Hitler ja sakslased»), mida käis juba esimese kümne päevaga vaatamas 33 000 inimest.

Sellise tausta tõttu tunnetavad kohalikud moslemid, et mõni sakslane — eriti need, kes tunnevad moslemeid paremini või on käinud islamiriikides — lävib nendega nagu võrdne võrdsega. Ometi leidub neidki, kes jäävad reserveerituks ega tunne end välismaalastega suheldes mugavalt.

Veendunud moslemid tohivad enamasti kokkuleppel tööandjaga minna reedesele kohustuslikule palvusele ja nii mõneski asutuses on neil väike palvetamisruum.

Kuigi 11. septembri terrorirünnakust möödub peagi kümme aastat, ei kao võõrastus ja umbusk moslemite ja araablaste vastu lääne inimeste mälust.

Eurooplaste ja ameeriklaste seas levinud eksiarvamus, et kõik islamiusulised on potentsiaalsed terroristid, kurvastab rahumeelset enamikku. Paljud moslemid vestlevad neil teemadel sageli, sest on terrorismi vastu. Koraani järgi enesetapjad ja mõrvarid paradiisi ei pääse.

Möödunud nädalal avaldatud statistika järgi naudib Saksamaa 18 aasta madalaimat töötuse taset. Aastal 1992 oli töötuid erakordselt vähe, 2 928 000. Tänavu oktoobris langes see arv pärast pikki aastaid taas peaaegu samale tasemele, 2 945 000-le.

Kui suur osa töötuid on immigrandid, pole küll avaldatud, aga kindlasti mitte kõik. Enamik on ju tulnud Saksamaale raha teenima — makstagu seda pealegi mõnes restoranis või vabrikus tehtava lihttöö eest.

Saksamaa vajab immigrante, kuigi seda võib olla raske tunnistada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles