PÄEVITASIN END kevadisel puhkusereisil parasjagu pruuniks. Pärast ei jõudnud suveüritustel, kus juhtusin särki seljast heitma, ära kuulata aasimist stiilis «Näe, pagulane!». Kui esialgu naersin lihtsalt naljatajatele kaasa, siis hiljem hakkasin mõtlema, et niisugune nöökimine on praeguse ühiskondliku ärevuse kontekstis ju lausa sümptomaatiline. Tõmmust nahast on ootamatult saanud senisest erinev, hoopis tähendusrikkam märk.
Selles valguses ma ei kahtle, et heledat verd eestlastest erineva väljanägemisega inimestel on viimastel kuudel siin maal varasemast raskem olnud. Kui juba minu kerge jume muidu igati tarkade ja sallivate inimeste seas vastupandamatu naljaheitmise himu esile kutsus, võib vabalt olla, et mõni mees ei suuda bussipeatuses tõmmu nahavärviga inimesest mööda minna, ilma et tema kohta terava märkuse pillaks. Mis veelgi hullem: mitmel puhul on kuulda olnud rassistlike mõnituste saatel asetleidnud füüsilistest rünnakutest.