Kui laps pole enam toode ja lapsevanem teenuste tarbija

Kristiina Baum
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandis sellest sügisest tööd alustanud teise erakooli klassiõpetaja Anneliis Terep saab oma sõnul lõpuks ometi teha seda, mis talle meeldib. Mis sellest, et pool klassi puudub – teised kaks last saavad seda isiklikuma lähenemise osaliseks.
Viljandis sellest sügisest tööd alustanud teise erakooli klassiõpetaja Anneliis Terep saab oma sõnul lõpuks ometi teha seda, mis talle meeldib. Mis sellest, et pool klassi puudub – teised kaks last saavad seda isiklikuma lähenemise osaliseks. Foto: Kristiina Baum

Pool klassi istub omalihvitud ja -värvitud koolipinkides ning joonistab kriidiga suurde omaköidetud vihikusse kolmnurka. Töö nõuab keskendumist ja esimese klassi õpilaselt ka silmanähtavat pingutust. Sellest hoolimata pigistavad poisid pisikesed sõrmed suurte rasvakriitide ümber ja annavad endast parima.

Viljandi on ikka rikas, mõtlen. Viimased paarkümmend aastat on meie laste- ja noortesõbralikus linnas olnud lapsevanemal võimalik valida kahe põhimõtteliselt erineva kooliharidust pakkuva suuna vahel. Alates selle aasta sügisest lisandus neljale Viljandi kohta suurele üldhariduskoolile ja ühele väiksemale, Waldorfi pedagoogikat viljelevale erakoolile veel üks alternatiivharidust pakkuv haridusasutus – Oja erakool.

Selle kooli pedagoogika ja õppemeetodid rajanevad nagu Viljandi vaba waldorfkooli omadki Austria suurmõtleja Rudolf Steineri väljatöötatud pedagoogikale. Üldjoontes tähendab see, et inimest käsitletakse kui tervikut ning lisaks faktide- ja loogikapõhisele õppimisele tasakaalustatakse

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles