«Eks neid puid ole palju kasvama pandud!»

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Are Metsma elupaiga naabruses kasvav Valuoja oru tammik on istutatud paar aastat enne tema sündi.
Are Metsma elupaiga naabruses kasvav Valuoja oru tammik on istutatud paar aastat enne tema sündi. Foto: Elmo Riig

Hiljuti 70-aastaseks saanud metsamees Are Metsma patsutab Valuoja orus kasvavat suurt tamme ja seirab seda juurtest ladvatutini. Vanust on mõlemal ühepalju — ligi kahemeetrisel mehel ja taevasse kõrguval puuhiiglasel.

«Ajal, kui mina sündisin, oli sel puul nina juba mullast väljas,» ütleb Are Metsma oma muhedal moel. Ta selgitab, et Valuoja oru tammik on istutatud paar aastat enne tema sündi.

Metsma kõnealuse tamme sirgumist muidugi ei näinud: tema sündis hoopis Järvamaal Vargamäe lähedal Napu talus ning elu tõi ta tammiku naabrusesse alles hiljem.

Mees tõdeb, et kui 70-aastane inimene hakkab juba eluõhtusse jõudma, siis sama vana tamm on veel täies tugevuses.

«Me oleme elujõulised poole vähem aega kui puud, aga ometigi on meile antud või oleme ehk endale hoopis võtnud õiguse otsustada nende üle, kes elavad meist palju kauem,» nendib ta. «See paneb meile kohustuse metsas õigesti talitada.»

Kasvata nagu oma last

Are Metsma teab puude hingeelust nii mõndagi, sest on nendega kokku puutunud peaaegu terve elu. Praegugi annab ta konsulendina metsaomanikele vajalikke nõuandeid, kuigi jõud ei ole enam endine — rabaservas või pehmel maastikul mütates kipub ta noorematest meestest ikka maha jääma. See-eest on vaim endiselt valmis tarkusi edasi andma.

«Metsa ja inimese kasvatamine on hämmastavalt ühtemoodi: mõlema puhul on vaja palju hoolt,» tõdeb ta. «Metsast tahame kasvatada palgipuud, inimesest aga vippi, poliitikut või kedagi teist. Ometi juhtub, et metsast tuleb vahel võsa ning lapsed kipuvad pätiks minema.»

Nii võibki staažikat metsakonsulenti nimetada ka õpetajaks.

Pedagoogitöö pole alati kergete killast. Kaksteist aastat tagasi, kui Metsma sellesse ametisse astus, oli tal sageli üsna keeruline nõuandeid jagada, sest metsaomanike hulgas valitses nii suur nõutus, et nad ei osanud midagi küsida.

«Käisime siis meestega metsas ja mõtlesime üheskoos küsimusi välja, et leida neile seejärel vastused,» meenutab ta.

Areng on olnud märgatav

1990. aastate lõpul olid paljud õigusjärgsete omanikena metsa tagasi saanud, kuid polnud selle majandamisega varem kokku puutunud. Levis ka selline arvamus, et mets on kuldvasikas ning raha tuleb selle eest kiiremas korras kätte saada.

«Leidus lühinägelikke, kes jätsid endast maha raiesmiku ja mõne aja pärast oli raha samuti läinud,» nendib Metsma. «Siis olid metsamajanduse reeglid ebalevad: me alles hakkasime riiki üles ehitama.»
Metsakonsulent nägi oma töös ka tülisid, mida tagastatud metsad sugulaste vahel sünnitasid.

«Mäletan, et vend ja õde tulid Tallinnast siia ja otsisime Karksi kandist üles nende metsaomandi. Mets oli nõnda vana, et seaduse järgi oli neil õigus see lagedaks raiuda,» jutustab Metsma. «Algul olid nad kenasti sõbrad ja hoidsid käest kinni, kuid jagamise käigus läksid nii tülli, et tagasi Tallinna enam ühe autoga ei sõitnud.»

Nõutus valdas Metsmat siis, kui ta oli andnud peremehele nõu mõni metsatukk veel raiumata jätta, kuid veidi aja pärast uuesti sinna kanti juhtudes märkas, et just see tükk metsa oli hiljuti maha võetud.

Kui konsulent aitas omanikel metsa osadeks jagada, juhtus ka seda, et üks neist sammus otse tema jälgedes ning soovitas jämedamate puude juures piiri niimoodi ajada, et palgid temale jääksid.

«Mammon, ükskõik, mis kujul see poleks, ajab inimesed ikka hulluks,» nendib Metsma.

Metsa uuendamisest huvitatud omanikele tekitas muret see, et sotsialistliku plaanimajanduse lõppedes katkes metsataimede kasvatamine.

«Ma kutsusin siis Viljandimaal inimesi üles metsataimi kasvatama. See läks käima ja kasvandusi tekkis mitukümmend. Osa on küll kadunud, kuid mõni on ikka alles jäänud. Siinne taimekasvatus on riigi mastaabis nüüdki arvestatav,» meenutab ta.

Praegu on metsaomanikud Are Metsma arvates varasemast palju teadlikumad ja hoidlikumad.

«Nad oskavad hoomata tervet metsakomplekti ja arendust: näevad, kus midagi teha tuleb,» arutleb konsulent.

Metsaseaduses ja metsamajanduskavas võib tema jutu järgi otsekui aabitsas julgesti näpuga rida ajada ja õpetust mööda talitada. «Kui omanikke järgneb mitu põlvkonda, on metsa saatus kindlam: põnnid saavad juba ema ja isa järel tatsates tarkuse kätte,» tõdeb ta.

Küsimused põletasid keelel

Et mõista, kuidas Are Metsmast elupõline metsamees kasvas, tuleb minna tagasi 1940. aastate Järvamaale. Seal asuvas Napu talus nägi seitsmekümne aasta eest 17. oktoobril ilmavalgust pisike poisslaps Are. Aeg külvas tema lapsepõlve paraku hirmu ja ärevust.

«Isa sai kuuli, kui olin üheksa kuud vana,» jutustab Are Metsma. «See oli 1941. aasta 3. augustil. Ma ei tea, kas ta oli metsavend, kuid igatahes jäi ta metsas vene põgenikele vahele. Mehed olid nii väsinud, et magasid puu all ja lasti lihtsalt maha. Üks pääses põgenema ning kui juba suurem olin, näitas mulle seda kohta. Isa nimi on raiutud ka Kautla kivisse.»

Poiss jäi peamiselt vanaemade kasvatada, sest emal tuli minna linna tööd otsima.

Esimesed neli klassi õppis ta Seidla koolis.

«Vaatasime vanaemaga, kuidas autod läksid — inimesi täis. Meie pere jäi küüditajatel kahe silma vahele,» kõneleb mees aeglaselt. Ta oli esimeses klassis, kui ühel päeval oli järsku pool klassi kadunud.
«Nii jäigi. Me ei julgenud midagi pärida, kuigi küsimused lausa põletasid keelel! Eks lapsed saadetud vanematega kaasa,» meenutab ta.

Kui Are Metsma asus õppima Paide keskkooli, läks olemine veidi vabamaks. Keskkooli lõpetamise ajal kinkis klassijuhataja talle paksu raamatu, Mihhail Tkatšenko «Üldise metsakasvatuse».

«Küsisin hiljem, miks ta just selle valis. Õpetaja vastas, et küllap kumas see huvi minust läbi. Ehk olen tõesti juba lapsest saadik metsa poole,» muigab pikaaegne metsamees.

Küllap mängisid tema saatuses oma rolli Napu talu ümber kasvanud metsad, mida poiss asus uurima, niipea kui jalad kandsid.

Viljandimaa jäi südamesse

Õpingud viisid Are Metsma Eesti põllumajanduse akadeemiasse. Õnnestunud sisseastumiseksamid päästsid noormehe esialgu sõjaväest. Pärast kõrgkooli lõpetamist tuli väeteenistus järele teha.

Tööle suunati ta Viljandimaale.

«Olin kindel, et hakkan pärast sõjaväest tulekut Tipus abimetsaülemaks, sest õpingute ajal olin seal juba tööl käinud ja inimestega tuttavaks saanud,» jutustab Metsma. Metsamajandi direktoril oli siiski teine plaan: Pollist oli just metsaülem ära läinud ja Are Metsma saadeti tema asemele. Direktoril tuli noormeest kaua veenda, sest metsaülemaamet tundus esialgu veidi hirmutav.

Spetsialist ei jäänud Polli kauaks, sest kätte jõudis naisevõtu aeg. EPA-st oli talle silma jäänud kena tootmisõpetuse kursuse neiu Tiiu, kelle ta nüüd kaasaks kosis. Kahjuks ei leidunud noorikule Pollis tööd ning ta suunati hoopis Holstre kooli.

«Kolisime Tarvastu metskonda, kus olin abimetsaülem,» räägib Metsma.

See abielu on kestnud 43 aastat ja peres on sirgunud tütar. Abikaasa Tiiu Metsma töötab abiõpetajana lasteaias Mesimumm.

Hiljem jõudsid Metsmad elada veel Virumaal Tudu metskonnas, kuid et Viljandimaa oli hingelähedaseks muutunud, tulid nad nelja aasta pärast siia tagasi. Pereisa läks Viljandi metsamajandisse maaparanduse ja teede-ehituse meistriks.

Esimene metsakonsulent

1997. aastal hakkas Are Metsmal tervis jukerdama. Kui ta arsti jutule pääses, selgus, et üks neer tuleb opereerida. Mees jäi pikaks ajaks haiguslehele.

Siis algas metsamajandi lagunemine, mille tagajärjel Are Metsma lõpuks koondati.

«1998. aasta esimesel poolel ja suvel olin tuulte pillutada,» meenutab ta. «Ent korraga lugesin «Sakalast», et otsitakse metsakonsulente.»

Kogenud metsamees tegi läbi atesteerimise ning sai esimese Eesti vabariigis väljaantud metsakonsulendi tunnistuse. Läks umbes poolteist aastat, enne kui Are Metsmale hakkasid kolleegid tekkima.

Minevikule vaatab ta tagasi rahuliku südamega.

«Eks puid ole kõvasti kasvama pandud — kas oma kätega või teisi õpetades,» sõnab Metsma. «Paljudes kohtades, kus kunagi valendasid kännud, kasvab nüüd suur mets. Võib öelda, et need on nagu mu enda lapsed. Metsaga koos kasvada on mõnus!»

ARVAMUSED

Olavi Udam,

metsanduse tugiisik Viljandimaal

Eestis on üles ehitatud üsna hästi toimiv nõustamissüsteem: omanikud saavad metsa majandamiseks riigi toel tasuta nõuandeid. Are Metsma oli kindlasti selle teerajajaid. Just tema hakkas ju taotlema metsakonsulendi tunnistust ajal, mil struktuurid olid hoopis teised kui tänapäeval.

Arvan, et metsaomanikel on selliseid nõuandeid väga vaja. Viljandimaal on konsulente päris palju. Eestis on neid 70 ringis ja kõigile jätkub tegemist. Konsulentide töö tasustatakse sihtasutuse Erametsakeskus ja kohalike metsaühistute kaudu.

On väga meeldiv, et inimesed julgevad pöörduda nende poole, sest neil ei ole mingeid erapoolikuid eesmärke. Tänu kogemustele, mida konsulendid üksteisele edasi annavad, tunneb see seltskond metsaomanike muresid kõige paremini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles