Mõni minut enne poolt üheksat hommikul astub Suislepa mõisamaja uksest välja pikemat kasvu neljanda klassi tüdruk koos emaga. See minek on natuke kurb, aga ka ootusärev: sellesse majja tal õpilasena enam asja pole, edaspidi õpib ta Mustlas. Suislepas jätkab oma haridusteed kümme Tarvastu gümnaasiumi õpilast.
Teisel pool ust seisab tema õpetaja, silmad veekalkvel – nii väikeses koolis on iga laps nagu oma pere liige, kelle lahkumine on alati valus. Õpetajate Tiiu Rõõmu ja Imbi Napritsoni rõõmuks jääb mõisakooli edasi neiu noorem õde. Vanem sõsar otsustas suurema kooli kasuks seepärast, et Mustlas tegutseb ka muusika- ja kunstikool, kus ta saab täita oma unistuse ja õppida klaverimängu.