Vabadussamba õhkija: hiljem hakkas häbi

Rannar Raba
, Sakala vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabadussõjas hukkunud Sakalamaa meestele pühendatud monumendi tagumine külg 1930. aastatel. Taamal heleda fassaadiga Eesti Panga hoone, kus praegu asub maavalitsus.
Vabadussõjas hukkunud Sakalamaa meestele pühendatud monumendi tagumine külg 1930. aastatel. Taamal heleda fassaadiga Eesti Panga hoone, kus praegu asub maavalitsus. Foto: Viljandi Muuseumi kogu

Viljandi linnavalitsus moodustas eelmisel nädalal töörühma, mis peab leidma parima viisi, kuidas üle aastakümnete jäädvustada Vabadussõjas langenud Sakalamaa meeste mälestus.

Selles valguses meenutab 1949. aastal omaaegse Viljandi Vabadussõja monumendi aluse õhkimisel osalenud mees, et oli toona koolipoisina elevil võimalusest kõva pauku teha. Süümepiinad hakkasid teda tehtu pärast vaevama alles aastakümneid hiljem.

Praegu Ramsil elava 83-aastase Ants Musta lapsepõlv möödus Ida-Virumaal, paari kilomeetri kaugusel Narva jõest. Kui punavägi 1944. aasta hakul teist korda Eestisse murdis, pages pere sõja eest Võrtsjärve äärde Valmasse ja jäi seal paikseks. Peagi asus Ants õppima Viljandi koolis, mille uued võimud olid nimetanud 2. keskkooliks. Praegu kannab see Kesklinna kooli nime.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles