«Tal on kohati väga hea faktimälu. Lahendasin eile ristsõna ja Reino ütles kohe puuduva sõna.» Väike Peugeot neelab kilomeetreid. Roolis istuv naine räägib üha oma pojast, kes on tagaistmel ega näi üldse tähele panevat, et jutt teda puudutab.
Mure puudega täiskasvanud pereliikme hooldamise pärast jääb omaste kanda
22. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reino on pikk ja kena noormees, varsti tuleb tema 25. sünnipäev.
Küsisin enne sõitma hakkamist ema Sirve Samarüütlilt, kas peaksin Reino seltskonnas olles ka midagi silmas pidama.
«Olge nii nagu tavaliselt,» vastas ema.
Reinol on kaks venda ja üks õde, aga ema ütleb, et nende kasvatamine oli lihtne selle lapsega võrreldes, kellega ta praegu Võisikule sõidab.
Reino on autist. Sõnaraamatud selgitavad seda kui endassesulgumust, vaimset häiret, millele on iseloomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende asendamine omaloodud psühhootilise fantaasiamaailmaga.
Pidevalt koos
Vanematele tähendab see seda, et nad pole poega kõigi nende aastate jooksul saanud hetkekski üksi jätta, sest tema käitumine on ettearvamatu. Igapäevatoimingutes vajab Reino seniajani abi ja juhendamist.
«Vanemast peast väsid ja tekib hirm tuleviku ees — sa ei tea, mis tast edasi saab,» ütleb Sirve Samarüütel.
Tal pole olnud kedagi, kelle hooleks lapsi jätta. «Aga ma ei nurise, need on ju minu lapsed. Eks nad kasvasid järjest. Küll oli nii, et mina lippasin töö vahet ja kuueaastane hoidis viieaastast Reinot. Jooksin tööle ja vahepeal koju, süda valutas kogu aeg,» räägib ta.
Naine vaatab poja poole, kes istub endiselt vaikselt tagaistmel.
«Lastearst ütles, et kui Reinoga midagi on, siis kutsugu me kiirabi — ta on selline laps, kes võib lihtsalt ära minna,» lööb ema hääl värisema. «Ma ei saanud sellest lausest sel hetkel arugi. Misasja? Mis ära minna? Alles pärast hakkasin mõtlema.»
Ta räägib Reino lõpututest haigla- ja sanatooriumikuudest.
Kuus aastat käis Reino Tartus Maarja koolis.
«Üks elamine sai Tartusse lisaks muretsetud, isa organiseeris oma töö sinna ja elaski Reinoga seal. Ma vahel nii tajusin, et teised lapsed tunnevad isa järele vajadust, eriti väiksemad,» meenutab Sirve Samarüütel ning rõhutab, et perel on väga tubli isa. «Kui selline laps perre sünnib, siis kõik ei pea vastu, eriti mehed. Kes seda kogenud pole, ei saa aru.»
Rõõmu tuntakse selles peres väikestest asjadest.
«Rõõmustav on iga asi, mida ta teeb. Edasiminek on ka see, kui ta suudab kümneaastaselt ise nööpe kinni panna või kolmeteistaastaselt kannust piima kallata.»
Abi ei kusagilt
Nüüd võttis Sirve Samarüütel nõuks koos mehega korrakski reisile minna, et natuke puhata ja energiat koguda. Kolmeks nädalaks tuleb leida Reinole turvaline koht, kus tema eest hoolitsetakse.
Siit algas otsingute rada, mille luhtumise järel saatis naine toimetusse kirja. Ta kirjeldab, kuidas on võimalusi uurinud Viljandi linnavalitsusest, aktsiaseltsist Hoolekandeteenused ja Karulast. Vastused olid ühelaadsed: «Ei tea, ei ole.»
«Kui me ootamatult satuksime haiglasse või on mingi muu eemaloleku vajadus, siis oma lemmikloomaga saaksime ju hakkama, aga kuhu anda inimene? Need probleemid on avalikkuse eest peidus ja paljudele võõras mure. Tööl käijal on ette nähtud aastas kuu aega puhkust, aga puudega inimest kodus kasvataval inimesel seda võimalust ei ole,» nendib Sirve Samarüütel.
Võisiku pakub võimalust
Ajakirjaniku helistamine Hoolekandeteenustesse on tulemuslikum. Soovitatakse võtta ühendust Võisiku hooldekoduga, mis on Viljandile kõige lähem paik, kus pakutakse niinimetatud intervallteenust ja võetakse vaimupuudega inimesi ka ajutisele hooldusele.
Keeramegi hooldekodusse viivale teele. Suures pargis on ilus mõisahoone, selle taga ilmselt vene ajal ehitatud mitmekorruseline elukorpus, mis tõtt-öelda ei tekita soovi sinna elama asuda.
Hooldekodu töötajad pärivad põhjalikult noormehe seisundi, võimete ja vajaduste kohta.
«Reino on heatahtlik. Viljandis on ta käinud vahel harva päevakeskuses ja sinna läheb ta väga hea meelega,» kõneleb ema.
Siis näitab vanemtegevusjuhendaja Kersti Puskar ruume, kus hoolealused saavad kunsti ja muusikat teha.
Tuba, kus oleks Reinole vaba koht, on süngevõitu, aga kui ema pärib, kas poeg on nõus sinna minema, noogutab too vastuseks.
«See on ju ainult kolm nädalat,» ütleb naine nagu iseennast lohutades. Tema meelest on hea, et Reino saab teiste hulgas olla.
Liiga kallis
Rääkimata on veel üks asi. Kolme nädala eest tuleb tasuda ligi 6500 krooni. Võisiku töötajad soovitavad pöörduda omavalitsusse. «Praegu on küll kitsad ajad, aga omavalitsused on ikka aidanud.»
Mõni päev hiljem helistab Sirve Samarüütel ja räägib, kuidas ta Viljandi linna sotsiaalametist tulema saadeti. «Mulle öeldi, et pole mõtet avaldust kirjutadagi, sest raha niikuinii ei saa.»
Sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt peab oma töötajate sellist käitumist uskumatuks. «Tuleval esmaspäeval on koos komisjon, kes rahaeraldamisi arutab,» ütleb ta ja lubab asja korda ajada.
Siiski jätab Sirve Samarüütel abi taotlemise pooleli. «Ei ole normaalne niiviisi ajakirjaniku abil oma asju ajada. Mina ei ole ju ainuke, kes hädas on. Teised löövad juba alguses käega ja loobuvad.»
Ta ootab vastuseid mitmest kohast, kust talle on lubatud helistada või kirjutada. Tähtajad on möödas, aga vastuseid pole tulnud.
Üsna kiiresti vastab toimetuse pärimisele sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes kirjutab: «Igal juhul isiklikult mulle tundub olevat väga mõistlik sellise ajutise hooldusvõimaluse olemasolu. Iseküsimus, kas see vajab mingit seadusemuudatust või on asi pigem hooldekodude valmisolekus ja võimalustes, mitte seadustes.»
Minister lisab, et on andnud korralduse asjaga tegelda ja kui mingi tulemuseni jõutakse, saame sellest teada.
Jääme ootama.