Eile kell 6.30 lasi Karu talu perenaine Ulvi Adamson lambad laudast välja. Ise läks kööki kohvi tegema, kui ühtäkki nägi aknast karjamaal imelikku liikumist.
Pererahva vali kisa ajas hundi metsa
13. august 2015, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõtlesin, miks osa lambaid juba metsa poolt tuleb, ja läksin vaatama,» jutustas ta.
Põhjus oli mõnesaja meetri pikkust looduslikku karjamaad piiravate kuuskede vahel peagi märgata. Miski liikus seal. Hunt! «Ega ma siis kisa tagasi hoidnud, üürgasime täiest kõrist koos mehega,» tähendas Adamson ja lisas, et mees jooksis veel karjamaale hundile järele. «Aga loom ei kartnud eriti. Läks metsa poole lönta-lönta, mitte hüpetega.»
Lambad jäid lauta
«Nüüd mul siis lambad istuvadki laudas. Ei julge välja lasta,» lausus Ulvi Adamson.
Tarvastu vallas Ämmuste külas asuva Karu talu põhikarjas on 50 lammast, talled sinna juurde.
Loomad lähevad tavaliselt rodus karjamaale, aga seekord kogunesid poolele teele troppi. Metsa poolt astus neile aeglaselt vastu võsavillem.
Loomal oli olnud hele kasukas ja jahimees, kellele Ulvi Adamson juhtunust kõneles, ütles selle kohta, et praegu ei tohiks see küll niisugune olla, aga ilmselt oli sel isendil karv vahetamata. Ka ülejäänud kirjeldus klappis jahimehe arvates hundi omaga.
«Ta oli hästi suur. Ükski mu koer ei ole nii suur. Võib-olla bernhardiinisuurune oli see loom, aga saledama kehaga,» kõneles Adamson.
Ega see kikkis kõrvade ning esimeste käppade poolt kõrgem ja tagant madalam elukas kaua karjamaal olla saanudki. «Ta oli kogu aeg liikumises,» ütles Adamson. «Üsna aeglaselt tuli ja ajasime ta tagasi. Justkui mõtles enne, kas minna või mitte, ning meie 1.20-meetrisest elektrikarjusest üle hüppamine ei valmistanud talle raskusi.»
Hunte selles kandis on
Kütid praegu hunte lasta ei või ning perenaine oli jahimehelt uurinud, kas selle looma peletamiseks vähemalt paugutada tohib. «Ütles, et see ei aita. Võib-olla pooleks tunniks ainult, aga ta võib tagasi tulla,» lausus ta.
Hunt võib jääda metsatukka saaki passima või edasi liikuda, ega seda looma tea.
Vambola jahiseltsi esimees Kalev Kikas rääkis, et kui hundil vajadus tekib, tuleb ta uuesti karja. «Loomad teavad ju oma söögi kohta. Võtame kas või koera: kolm nädalat varem on jätnud kuskile aeda midagi maha, siis läheb nuusib ja leiab koha üles.»
Kikase ütlemist mööda on selles kandis hunte kindlasti ja nende jälgi on nähtud. Lambapidajaid olevat küll vähemaks jäänud, aga et metssigu enam ei ole, langevad võsavillemite saagiks metskitsed.
«Raassillas käis hunt lambakarjas, aga see oli juba enne jaani. Keegi võttis koera metsa kaasa ja see pääses hundi lõugade vahelt, kihvaauk kõris,» loetles ta viimatisi juhtumeid.
Hundilaskmise lubasid möödunud hooajal Viljandimaal ei jagatud ning tänavune seis selgub novembris. «Tuleb loota, et sel aastal neid meile jagatakse, aga see oleneb sellest, kui palju hundid kurja teevad. Kui ei tee, siis vaevalt et saame,» ütles Kikas.