Kommentaar: Sallimatuseni on leplikkusest üks samm

Euroopa on sattunud võõramaalaste haardesse: suurtesse ja jõukatesse riikidesse pääsemiseks on tekkinud lausa järjekord

Eesti-taoline väike maa pole õnneks muulastele veel piisavalt kütkestav.

Käima oleks nagu läinud suure rahvaste rändamise tänapäevane versioon. Põhiline erinevus iidsest Völkerwande­rung’ist seisneb selles, et kui umbes 15 sajandit tagasi sai rahvaste Euroopasse tung alguse peaasjalikult idast, siis nüüd rünnatakse meie mandrit igast suunast, ent kõige rohkem ikka lõuna poolt. Aastasadade eestki oli rahvaste ümberpaiknemine aktiivsem just Euroopa lõunaosas ning nii on jäänud ka praegu.

Paljud Euroopa riigid ägavad migrantide võimu all ja sellest olukorrast tõenäoliselt väljapääsu pole. Kui oled lasknud võõramaalased endale juba nii lähedale, võtnud nad sülle ja kaissu, siis nendest vabaneda enam ei õnnestu.

Paljudel puhkudel pole migrantide vastu midagi teha ega kusagilt abi otsida ning põhirahval jääb üle ainult kannatada. Paraku ei saa sallivus kesta igavesti: ühtäkki jooksevad juhtmed kokku ja puhkeb vägivald.

Võõraviha võib pidada normaalseks nähtuseks, sest suurem osa inimesi tahab elada rahvuskaaslaste hulgas või lähedal, isegi kui nood on mõnikord võõramaalastest mingis mõttes halvemad. Enamik on vastu, kui nende tänavale või koguni naabriks kolib teisest rahvusest või rassist tegelane. Olgu ta bulgaarlane või hiinlane, mehhiklane või nigeerlane, vahet ei ole ning suhtumine on suuremalt jaolt üks: selliseid naabreid ei sallita. Eriti kriitiliseks võib olukord minna siis, kui võõramaalased hakkavad moodustama enamust ja omi ähvardab vähemusse jäämine.

Kui võõrrahva liige satub rünnaku ohvriks või pannakse vangi, ei lase tagajärjed end kaua oodata. Piisab väiksestki võõraste kohta tehtud negatiivsest vihjest, et viimased hakkaksid tänavatel märatsema, autosid ümber lükkama, poode süütama ja kohalikke hirmu all hoidma. Nõnda on praegu Prantsusmaal ja mitmes teises Euroopa riigis.

On tõestatud, et vähemusrahvused on kriminogeensemad kui põlisrahvus: enne alustavad mässe ja rahutusi pigem sissetulnud. Võõramaalaste ohjeldamatu sissetungi kõige ilmekam näide on Prantsusmaa, kus neegrite ja teiste migrantide vägivalla all kannatavad paljude piirkondade elanikud. Natsionalistist poliitik Jean-Marie Le Pen on selle vastu tulutult võidelnud aastakümneid.

Ksenofoobia kogus mõne plusspunkti pärast jalgpalli maailmameistrivõistlusi, kui peaaegu täielikult mustadest ja araablastest koosnev Prantsuse koondis põrus totaalselt ning ksenofiiliailmingute vastu astus välja koguni valitsus.

Mõnes mõttes võib Prantsusmaad võrrelda Eestiga. Kui eestlasi elab praegu Eestis veidi üle 70 protsendi, siis umbes sama palju on Prantsusmaal prantslasi, ainult et sissetulnute päritolu on erinev. Ehkki viimase paarikümne aasta jooksul on venelasi Eestis märksa vähemaks jäänud, on neid siiski ülemäära palju ja see takistab põhirahvuse arengut.

Paljud maailmaorganisatsioonid, eeskätt Euroopas, jälgivad usinalt «rahvuste ühtesulamise» protsessi ja tõstavad kohe hädakisa, kui kas või üksainus inimene tuleb välja väitega, et teda kodumaast või tavalisest eluareaalist kaugel asuvas riigis ahistatakse ega lasta tal seal rahulikult vegeteerida.

Sageli moodustatakse niisuguste süüdistuste peale komisjonid ning jõutakse uurimise, istungite ja raportite põhjal lõpuks järeldusele, et nimetatud riigis on tõepoolest kõik väga halvasti ning tuleb astuda samme muulaste eluolu parandamiseks. Seejuures jäetakse põlisrahva olukord, tunded ja huvid harilikult täiesti kõrvale. Enamusele antakse niisiis korraldus alluda vähemusele. Õnneks pole sellised raportid või ettekirjutused riigile tavaliselt kohustuslikud.

On öeldud sedagi, et niisugused «ahistamisjuhtumid» heidavad varju riigi rahvuspoliitikale ning võivad võtta võõramaalastelt isu edaspidi sellesse riiki sisse tungida. Ja ongi hea, ütleksin mina.