Juhtus see, mida olin ammu oodanud. Olen juba kaua vaadanud hommikumaade muusika poole ning oodanud võimalust kasta oma kandilisevõitu euroopalik meloodiakeel voolavasse ja lõputusse tuhandeaastasse india traditsiooni. Lausa imepärane, kuidas vana ja kauge muusikatraditsioon tuuakse koju kätte!
India ühe vanema keelpilli vichitra vina meister Mustafa Raza on tulnud seekord Eestisse suurema saatjaskonnaga kui kunagi varem. Tal on kaasas viieliikmeline sufidest koosnev ansambel, kuhu kuulub ka mind india laulu juurde juhatanud Mansoor Ali.
Võtsin ansambliga ühendust saamaks laulutunde, mida nad paari nädala jooksul on lahkesti andnud.
Et auväärsete ja ülemaailmset tunnustust leidnud india muusikute Eesti kontserdigraafikus oli mõni vaba päev, kutsusin nad õhturahu tooma ka Viljandisse. Tundsin, et esmalt ainult sõpradele mõeldud kontserti võiks jagada ka rahvaga: publikut pole ju palju ja kirik ei ole ju väike.
Järgmisel nädalal kõlab niisiis Jaani kirikus haruldane vichitra vina. Selle ülimeditatiivse keelpilli tekitatud pikaldane ja avar kõlapilt võib olla meie kõrvale ja meelelaadile harjumatu, kuid need, kes lasevad ennast kaasa viia, jõuavad lähemale nii iseendale kui maailmamuusika juurtele.
Peale vina kõlab kontserdil sufi laul ning haaravat kahekõnet peavad india trummid tabla ja pakhavaj.
Sufi traditsioon pürib jumalikkuse tunnetamise poole. Hindustani klassikaline muusika on üks maailma rafineeritumaid helikunste.
Viljandisse saabuvad suurmeistrid valdavad oivaliselt traditsiooni, kuid lähenevad sellele isikupäraselt ja improvisatsiooniliselt.
India kombe järgi võite muusikutele kaasa võtta kingitusi ja annetada kulude katteks ka raha.