Juhtkiri: Killud ja tervik

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet

Katusorganisatsioonid sünnivad siis, kui selle liikmed tahavad säilitada iseseisvust, kuid samas üheskoos midagi ellu viia.

Teisipäevases «Sakalas» käis Karksi volikogu esimees välja idee, et Viljandimaa omavalitsuste liit on praegusel kujul oma aja ära elanud. Mõttekäiku pidi edasi minnes võib jõuda arusaamani, et iga väike maanurk ei peagi olema eraldi haldusüksus.

Ohtratest europrojektidest segasel ajal on omavalitsuste liidu büroo tegelnud maakonna valdade ja linnade dokumentidega, korraldanud suurüritusi ja nii edasi. Katusorganisatsiooni lagunemise järel peaksid neid ülesandeid täitma vallad ning ühiste ettevõtmiste korral tuleks mõnelgi teha seda ka kõigi teiste eest. On raske ette kujutada, et väheste ametnikega väike ääremaavald tuleb toime kogu Viljandimaad siduva mitmeaastase ja partneriterikka projekti juhtimisega.

Siit võib teha kaks järeldust. Esiteks: parema toimetuleku ja majandusliku kokkuhoiu nimel on meie omavalitsustel ees veel õige mitu liitumist. Praegu peavad sarnast läbirääkimist Viljandi ümbruse vallad.

Teiseks: kas kõiki projekte on meile üldse vaja? Kui veel mõni aasta tagasi kerkis rajatisi ja säravalt valgustatud puhkealasid üle Eesti kui seeni pärast vihma, siis muutunud majanduslikus olukorras on nii mõnigi väikevald sunnitud tõdema, et nende ülevalpidamine hakkab üle jõu käima. Ehkki õpilaste arv väheneb, on kalli raha eest remonditud koole, mis asuvad teineteisest kiviviske kaugusel. Kuidas neid hooneid kasutada siis, kui lapsi enam ei jätku, on teadmata.

Mõtteviisi, et kui tasuta saab, tuleb juhust kasutada, me taunime. Näiteks messidel valimatult trükiseid kokku krahmavad tegelased on naeruväärsed. Keerukaid projektinimesid lugedes tekib samuti mõnikord küsimus, mida me neist võidame. Ehkki kopsakam osa summast tuleb tavaliselt mujalt, ei saa jätta arvestamata ka nõutud omaosalust. Kas tulemus on seda väärt? Kas meil on seda tõesti vaja? Kui neile küsimustele saamegi jaatavalt vastata, tuleb esitada veel kolmaski: kas me suudame projekti vilju töös hoida?

Inglise riigimees ja filosoof Francis Bacon on öelnud: «Kõik, mida me ei muuda teadlikult paremaks, muutub iseenesest halvemaks.» Küsimus on vaid ajas. Iga ärritav mõte lööb vere erksamalt ringlema.

Seega on alanud mõttevahetusest võimalik kõigil võita, kui me vaid oskame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles