MARINA KALJURANNAST saab uus välisminister. Tema tõusmine Eesti poliitilisse eliiti oligi vaid aja küsimus. Eeldused selleks hakkasid küpsema juba 2007. aastal, mil ta pärast pronksiöö sündmusi oli sunnitud Eesti saadikuna Moskvas eriti raevukalt tegutsenud našilastega sõna otseses mõttes rinda pistma. Meenutagem: kodumaal võeti teda toona väikestviisi kangelasena, kes südilt otse ussipesas meie huve kaitses.
Tellijale
Eesti venelasest naispresident. Just nimelt!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli väidetakse, et naistel on poliitikas ja diplomaatias meestega võrreldes keerulisem hakkama saada, sest neis valdkondades on just mehed kehtestanud põhireeglid, mida nad ei lase naiselikul lähenemisel painutada. Ometi tundub Kaljuranna puhul olevat vastupidi. Öelgu nüüd võrdõiguslikkuse preestrid mida tahes, aga see, et ta on naine, töötas noil tulistel Moskva päevadel mitmes mõttes tema kasuks. Särasilmne ja väljapaistvalt tark naine silmitsi pimedast vihast kannustatud metsalistega – see lihtsalt ei saanud muljet avaldamata jätta.