Tänassilma mees teeb ka aukliku põhjaga paate

Ketlin Beljaev
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paadimeister Enn Raudjalg naudib oma koduõuel katusealuses puutöökojas töötamist. Seal võib ta teinekord toimetada hiliste õhtutundideni. Praegu on käsil esimese kajaki ehitamine.
Paadimeister Enn Raudjalg naudib oma koduõuel katusealuses puutöökojas töötamist. Seal võib ta teinekord toimetada hiliste õhtutundideni. Praegu on käsil esimese kajaki ehitamine. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kes tahaks osta paati, mille põhja on uuristatud kümmekond mõnesentimeetrise läbimõõduga auku? Möödunud kolmapäeval tööasjus Valmas käinud viljandlane Sulev Ilves igatahes tahtis ja jäi oma ostuga ka tagantjärele igati rahule.

Kui sõita Viljandist Tartu poole, paistab Tänassilmas tee ääres paar väiksemat sorti paati. Üks neist on täidetud lilledega, teise najal seisab tagasihoidlik silt «Müüa». Tänu sellele sildile keeraski Sulev Ilves autol otsa ringi ja sammus Mäenõlva talu õue. Kunagi tegutses samas talus Tänassilma velskripunkt, nüüd ehitab peremees Enn Raudjalg juba seitsmendat aastat maja kõrval katuse all paate.

Kõigepealt ulatas Sulev Ilves meistrile terekäe ja kuulas siis mõned minutid, mida too oma kätetöö kohta rääkis. Seejärel lausus: «Ma võtan selle.» Poolteise meetri pikkune taimekasvatuseks mõeldud paat olevat nimelt ideaalne sünnipäevakingitus rohenäpust abikaasale, kelle kohta ta ütles, et too sureb kas käsi mullas või tolmulapp käes. 

Raudjalg lõikas paadile õiges mõõdus võrgu peale ning andis kaasa õpetussõnad, et kodus tuleb võrk kilega katta, kilesse augud sisse teha ja õhuke mullakiht peale panna. Sedasi pidavat männipuust alus nii kaua vastu pidama, et enne jõuab omanik sellest ära tüdineda. 

Hobikalamehel Sulev Ilvesel endal paati pole, oma naisele üllatuseks ostetu tõstis ta nüüd koos Enn Raudjalaga sõiduki tagaluugist sisse. «Kohe hea meel on vahepeal midagi ilusat leida,» lausus ta rahulolevalt.

Teeb tegemise rõõmust

Paadimeister Enn Raudjalg tähendas, et enamik tema kliente elab hoopis Peipsi-äärsetes külades. Just sealt oli hakatud sääraste pisikeste paatide järele küsima. On ju nii tore, kui grillimise ajal saab otse terrassil seisvast paadist maitserohelist haarata.

Nüüd ongi Raudjalg kümmekond niisugust paati valmis vorpinud ja pakub neid möödasõitjatele müügiks. Juba ligi kaks aastakümmet on ta aga teinud paate, mis ei lähe tema kinnitusel ümber isegi suurte lainetega.

Vene tüüpi puitplastpaate valmistab Raudjalg oma sõnul Eestis ainsana ja needki on läinud eelkõige Peipsi kaluritele. Raskemat kui kahetonnist kalalasti kandvaid paate on tema käe alt tulnud oma sada tükki ning ta ei mõista, miks osa kalamehi riskib ikka veel väikese paadiga veele minna. «Ma ei saa aru, miks kallid kalamehed lähevad munakoorel oma eluga riskima. Nautigu parem!»

Nagu kingsepal pole kingi, pole ka Tänassilma paadimeistril oma paati. Möödunud nädala kolmapäeval oli ta aga juba hommikust saadik nokitsenud elu esimese kalalkäigu kajaki kallal: selle kavatseb ta jätta endale. Mitte et ta nii väga kalale kibeleks. Pigem kannustab teda tegemisrõõm. Ja pealegi olevat kajakid uus mood – hea alternatiiv aerupaatidele. 

«See on lihtsalt niivõrd loominguline töö, et ma ei vahetaks seda millegi muu vastu,» ütles õitsvate sirelipõõsaste taustal toimetav Raudjalg. Praegu ongi ta oma mõtete ja tunnetega täielikult selle veesõiduki juures ning kui ta on lõpuks kõik lauad oma kohale saanud, laseb ta need uuesti lahti, et järgmise kajaki ehituseks mõõte võtta. Esimene kajak sünnib ilma igasuguste joonisteta – meister on seda vaid pildilt näinud. 

Paadiehitus on Enn Raudjala sõnul küll nauding, aga samas ka paras ooper. Kõige aeganõudvam on kaarte painutamine. «Painutad. Vaatad, et hakkab katki minema, ja lased lahti. Sätid klotsikese...» Kindel on aga see, et mida kõveram puu metsas kasvab, seda paremini see paadi jaoks sobib. 

Kõige rohkem on Raudjalal kahju sellest, et tal pole aastate jooksul omandatud teadmisi ja nippe kellelegi edasi anda: kuigi tal on kolm järeltulijat, on nood valinud teistsugused teed. «Elu on keerutanud sedasi.»

Raudjala enda elu on aga tiirelnud vaid kalade ja paatide ümber. Tartus asfaldil üles kasvanud, sattus ta elama Viljandimaale ja siis Peipsi äärde, kus teenis Tänassilmas elavale perele kalade suitsutamisega raha. Oma äri pidi ta sinna üles seadma, sest Võrtsjärves kala nappis. Nädal aega oli ta mööda Peipsi äärt sõites otsinud kohta, kus kanda kinnitada, kuni oli jõudnud Mehikoormasse ja kohtunud osaühingu Latikas juhataja Margus Narusingiga, kellelt oli rentinud suitsutamistsehhi tarvis ruumid. Tagasi Tänassilma tõid teda naise surm ja teismeeas lapsed. 

Raha loeti paadiotsa peale

Eesti suurima järve kalade suitsutamise perioodil jõudis Enn Raudjalg ka oma esimese paadi ehitamiseni. Nimelt hakkas vana meistri aeg läbi saama ja kaluritel oli paate vaja. Margus Narusing pakkus välja, et Raudjalg kui tisleriks õppinu võiks neid tegema hakata. «Ma ütlesin, et jätku jutt – ma ei tea paatidest midagi. Läksime aga järve äärde ja ta näitas, et laud laua kõrval – mis siin ikka keerulist on.» 

Algatuseks harutas Raudjalg vana paadi koost lahti ja hakkas siis uue paadi tarvis kaari nuputama. Et laud oli kõver ja surnud, tuli tal ikkagi ise jalgratas leiutada.

Pärast poolteist kuud kestnud sünnitusvalusid sai esimene paat valmis. Selle plaanis ta endale jätta ja rohkem mitte ühtegi teha. Tema üllatuseks oli aga sõber jõudnud juba Piirissaare meestele helistada ja kutsuda neid vast valminud paati kaema. «Raha loeti kohe paadiotsa peale. Vahtisin vaheldumisi seda 5000 krooni ja oma vaimusünnitist ja nii see pihta hakkaski.»

Kevaditi käib Enn Raudjalg ikka oma klientide paate üle vaatamas. Esimese paadi valmimisest on möödas umbes 18 aastat, aga puit paadi sees peab tema sõnul silma järgi hinnates veel kümmekond aastat vastu.

Tänassilma meistri paatidega sõidavad Piirissaare, Meerapalu, Lüübnitsa ja teiste Peipsi-äärsete rannakülade mehed. Kui ta aga oma kajaki valmis saab, läheb ta sellele veekogule, mille tuju parasjagu tuleb. Selline on vaba graafikuga paadimeistri elu, mida on tema sõnul kadestanud isegi üks linnas elav ärimees. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles