Teater on teadupoolest kaduv kunst ja just kaduvus teebki selle ainulaadseks. Ugala teatri korraldusjuhi Heigo Tederi meelest on aga tore, kui midagi jääb inimestele sellest kaduvast võlumaailmast siiski alles. Sestap hoidiski ta kogu Ugala 95. hooaja kaamerat käeulatuses. Fotoseeria maja remondi eelsetest viimastest päevadest kujunes aga välja iseenesest.
Tellijale
Kaduvat kunsti jäädvustades
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaatasin kalendrist, kuidas hirmuäratava kiirusega läheneb viimane avalik teatriõhtu,» kõneles Heigo Teder. «Ega ma suurt ette mõelnud. Jälgisin igapäevaelu ja kasutasin võimalused ära. Natuke ainult suunasin mõnikord tõde, näiteks ema Luule grafitipostituse puhul. Ilmselgelt vajasin selleks abilist, kes paaritunnise ettevalmistusajaga nõustuks tulema ja joonistama majaseinale «Ugala 13». Tore oli muidugi ka see, et grand old lady sai esimest korda aerosoolvärviga hullata ja oma jooned seinale tõmmata!»