Kaduvat kunsti jäädvustades

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitleja Kristian Põldma ja tühi suur saal. Oli vaja seeriale lõpetust. Minu teada ei ole Ugala laval kunagi «Hamletit» mängitud. Tahtsin selle viite tekitada ja samas jätta näitleja anonüümseks. See pidi olema eelkõige hetk iseenda ja saaliga. Inspiratsioon tekkis just nimelt Kristian Põldmast, keda nägin paar päeva varem pärast etendust suure lava kõrval omaette istumas. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas ta: «Mängisin oma viimase etenduse siin laval ja jätan mõttes selle maailmaga hüvasti.» Ühtaegu kurb ja samas pidulik.
Näitleja Kristian Põldma ja tühi suur saal. Oli vaja seeriale lõpetust. Minu teada ei ole Ugala laval kunagi «Hamletit» mängitud. Tahtsin selle viite tekitada ja samas jätta näitleja anonüümseks. See pidi olema eelkõige hetk iseenda ja saaliga. Inspiratsioon tekkis just nimelt Kristian Põldmast, keda nägin paar päeva varem pärast etendust suure lava kõrval omaette istumas. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas ta: «Mängisin oma viimase etenduse siin laval ja jätan mõttes selle maailmaga hüvasti.» Ühtaegu kurb ja samas pidulik. Foto: Heigo Teder

Teater on teadupoolest kaduv kunst ja just kaduvus teebki selle ainulaadseks. Ugala teatri korraldusjuhi Heigo Tederi meelest on aga tore, kui midagi jääb inimestele sellest kaduvast võlumaailmast siiski alles. Sestap hoidiski ta kogu Ugala 95. hooaja kaamerat käeulatuses. Fotoseeria maja remondi eelsetest viimastest päevadest kujunes aga välja iseenesest.

«Vaatasin kalendrist, kuidas hirmuäratava kiirusega läheneb viimane avalik teatriõhtu,» kõneles Heigo Teder. «Ega ma suurt ette mõelnud. Jälgisin igapäevaelu ja kasutasin võimalused ära. Natuke ainult suunasin mõnikord tõde, näiteks ema Luule grafitipostituse puhul. Ilmselgelt vajasin selleks abilist, kes paaritunnise ettevalmistusajaga nõustuks tulema ja joonistama majaseinale «Ugala 13». Tore oli muidugi ka see, et grand old lady sai esimest korda aerosoolvärviga hullata ja oma jooned seinale tõmmata!»

Teder nentis, et Ugala maja oma ladestunud kultuurkihiga on lõppematu inspiratsiooniallikas ja Ugala töötajad on ideaalsed koostööpartnerid, kes ei löö ühegi asja ees põnnama. «Piisab vaid, kui võtta koridori peal näpust kinni ja öelda: «Tule nüüd! Mul tuli sinuga seoses üks mõte. Lihtsalt usalda mind, sellest tuleb ilus klõps.»»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles