Viljandimaalt riigikokku valitud sotsiaaldemokraat Helmen Kütt tunnistab koalitsiooni kuuluva partei liikmena, et verivärske valitsuse käivitumine on läinud üle kivide ja kändude.
Helmen Kütt: elame justkui endiselt võimukõneluste ajal
8. mai 2015, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses sageli küsitud, kuidas ikkagi saab nii olla, et pelgalt mõne nädala ametis olnud valitsus käärib igast otsast. Mul on sama küsimus.
Asjad paistavad tõesti halvad välja.
Kas ainult paistavad halvad või ongi seda?
Koalitsiooniga on natuke sama lugu nagu abieluga, kus tuleb harmooniliselt kokku sulatada erinevad iseloomud ja maailmavaated. Praeguse koalitsiooniga on nähtavasti isegi keerulisem kui abieluga, sest partnereid pole kaks, vaid lausa kolm. See juba iseenesest seletab nii mõndagi. Kalduvus vaidlemisele on sellisesse kooslusesse algusest peale sisse kirjutatud.
See kõik ei pruugi tingimata tähendada, et asjalood oleks lootusetult halvad. Aga jah, ka minul on viimasel ajal tekkinud tunne, et oleme justkui endiselt koalitsioonikõneluste faasis. Väga palju on lahtisi otsi.
Sotsiaaldemokraadina on mul kindlasti põhjust võimuleppe üle rõõmustada, sest see sisaldab suurt hulka väga vajalikke plaane. Mulle kui eelmisele sotsiaalkaitseministrile on näiteks väga tähtis, et toimetulekupiir tõuseb juba järgmisel aastal 90 eurolt 130-le. Teine tähtis asi on lastetoetuste kasvu jätkumine ja loomulikult kujutab endast suurt ja põhimõttelist muudatust see, et edaspidi hakatakse kolme ja rohkema lapsega perele lisaks maksma 200-eurost peretoetust. Tähtsad on ka elatisabifond, huvihariduse ja hambaravitoetused, üksi elavate väikse sissetulekuga eakate toetamine ning sügava puudega laste vanematele makstava toetuse tunduv tõus.
Need on kõik asjad, mida me enne valimisi lubasime.
Need on ilusad asjad. Aga vaidlus käib selle üle, kust peaks nende jaoks raha võtma. Teadmine, et selleks tahetakse kütuseaktsiisi tugevasti ülespoole kruvida ja majutusasutuste käibemaksu erisus kaotada, tuli avalikkusele nagu välk selgest taevast. Miks nii?
Mina pean eriti kaheldavaks ja ebaõiglaseks just majutusasutuste käibemaksu küsimust. Mõelge: kui juba Pärnu hotellide ja spaade pidajad nutavad, siis mida peavad tundma Viljandi turismiettevõtjad? Nemad võivad kindlad olla, et maja tuleb rahvast täis ainult kaks korda suve jooksul: hansapäevade ja folgifestivali ajal. Kui käibemaks tõuseb, on välistatud, et nad saaksid lähiajal oma töötajate palka suurendada. Võib-olla peaks nad oma uksed sootuks sulgema. Lõpuks kaotavad piirkond ja paljud inimesed, kes on tahtnud end selle valdkonnaga siduda just siin.
Ometi lepiti sellised katteallikad koalitsiooniläbirääkimistel kokku ja kolm erakonda andsid lepingule allkirja. Miks nüüd, kui aus pilt on avalikuks saanud ja inimesed pahaseks muutunud, tirib iga võimuerakond vankrit ise suunas?
Ma ei tea, miks nii on läinud. Nagu ma juba eespool ütlesin, on praegu tõepoolest tunne, nagu elaksime veel koalitsioonilepingu sõlmimise eelses ajas. Pingeid pole tunda ainult erakondade vahel, vaid ka nende sees.
Aga kindlasti ei tohiks koalitsioonilepingut võtta püha lehmana, kelle juures ei või uute asjaolude ilmnedes midagi muuta. Poliitikute asi ongi inimeste häält kuulata ja vastavalt sellele tegutseda. Nii on ka praegu põhjust katteallikate üle uuesti aru pidada.
Minu isiklik arvamus on, et praegu kehtiv koalitsioonileping ei näita selgelt seda, kust peaks heade asjade tegemiseks raha juurde tekkima. Ainult ümberjagamise peale ei saa elujõulist riiki ehitada.
Küll aga võiks minu arvates kiirendatud tempos tõsta tubaka- ja alkoholiaktsiisi.
Kas koalitsioon jääb püsima?
Kui praegu suudetakse esile kerkinud probleeme arutada nii, et sellest sünnivad ka muudatused, siis ma ei näe põhjust, miks ta peaks lagunema. Paindlikkus ja koostöövalmidus on edu alus. Pealegi on juba ette teada, et kui peaks tekkima vajadus uuteks koalitsiooniläbirääkimisteks, ei tuleks need sugugi lihtsamad.