Vaid napid nädalad pärast gümnaasiumi lõpuaktust pakkis 18-aastane Karmen Tornius oma asjad ja kolis mõneks ajaks Inglismaale, et sõita sealt pärast pooleaastast koolitust Aafrikasse lapsi aitama.
Plikapõlves kätte sattunud raamat viib Karmen Torniuse pikale teele Aafrikasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma esimesed eluaastad veetis Karmen Tornius Paistu vallas Holstres. Ta elas sõna otseses mõttes keset metsi ja pidi kooli jõudmiseks läbima enam kui kolm kilomeetrit pimedat metsavaheteed.
Soov rasketes oludes elavaid lapsi aidata tärkas Karmenil juba üsna väiksena, kui ta juhtus kodus üht raamatut lugema.
«Selles oli palju lugusid maailma eri nurkades elavatest lastest, kes kannatavad näiteks sellepärast, et nende riigis on sõda või nad on sündinud vaesuses,» räägib ta. «Mulle ei mahtunud pähe, kuidas täiskasvanud lasevad vaestel lastel kannatada.»
Teise ringi poe kaudu Aafrikasse
Kaks esimest õppeaastat käis Karmen Tornius Holstre koolis, kuid siis läks üle Viljandisse Valuoja kooli. Tänavu suvel lõpetas ta maagümnaasiumi.
Aafrika ja sealsete probleemide vastu hakkas Tornius suuremat huvi tundma juba põhikoolis. Abituriendina asus ta otsima võimalusi, kuidas vabatahtlikuna Aafrikasse pääseda. Oma suureks üllatuseks leidis ta sobiva võimaluse sealt, kust seda kunagi otsida ei oleks osanud.
«Vaatasin Humana second-hand-poes riideid ning märkasin äkki seinal plakatit, mis reklaamis võimalust osaleda ühes programmis ja sõita Aafrikasse inimesi aitama. Kodus uurisin kohe järele, mis, kes ja kus, ning kõik klappis.»
19. juunil sai neiu kätte gümnaasiumi lõputunnistuse ja juba 2. juulil sõitis ta mitmeks kuuks Inglismaale väljaõpet saama.
Maksab tööga
Koolitus ja Aafrikasse sõitmine lähevad Karmen Torniusel maksma umbes 53 000 krooni. Seda summat ta kohe kokku kraapima ei pidanud, sest programm pakkus ühtlasi võimalust kulude katteks raha teenida. Just seda neiu praegu Inglismaal teebki.
«Esimesed kaks kuud jagasin lendlehti, aga et minu inglise keel on parem kui paljudel teistel programmis osalejatel, olen nüüd kontoris ning selgitan uutele huvilistele, kuidas programm toimib ja millega nad peaksid arvestama,» kõneleb ta.
Algul ei tundunud see töö Torniusele üldse raske, kuid tasapisi on ta hakanud märkama ka varjukülgi.
«Nii mõnigi ütleb otse: «Oled loll, et sinna Aafrikasse ronid!» ja küsib: «Miks sa sellist asja üldse reklaamid?»,» on ta pisut pettunud.
Töö kõrvalt tuleb vabatahtlikuks pürgijatel osaleda mitmesugustes tundides ja palju õppida.
Kool on Inglismaal Karmen Torniuse sõnul hoopis teistsugune kui Eestis: õppimine käib loengute, kogemuste ja praktika kaudu. Loengute ja ülesannete teemad on väga erinevad, ulatudes tervislikust toitumisest maailma majanduseni. Aeg-ajalt korraldatakse tulevastele vabatahtlikele ka väljasõite.
«Igal meeskonnal on vähemalt üks «ellujäämisreis» ja tavaliselt minnakse Šotimaale. Meie tiimile kujuneb see ilmselt väga seiklusrikkaks, sest minek on talvel ja arvatavasti on siis hästi külm,» kõneleb Tornius.
Et paljud programmis osalejad ei räägi inglise keelt just soravalt, õpitakse ka seda ning lisaks veel portugali, hindi, prantsuse, itaalia ja tšitševa ehk njandža keelt.
Arenguinstruktor Malawis
Õppeprogramm lõpeb Karmen Torniusel järgmise aasta kevadel ja kui kõik läheb hästi, sõidab ta pärast seda Ida-Aafrikas asuvasse Musta Mandri mõistes väiksesse, aga Eestist ligi kolm korda suuremasse Malawisse, kuhu ta peaks jääma pooleks aastaks. Selle riigi kasuks langetas ta otsuse, valides Malawi, Mosambiigi, Kongo ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel.
Tornius sai valida ka lastega töötamise ja HIV-i ennetamisega tegelemise vahel. Peale jäid lapsed.
«Malawi on üks maailma vaesemaid riike. Seal on tööd rohkem kui küll ja see ei tõota tulla kerge,» nendib ta.
Ametinimetus on kõigil vabatahtlikel arenguinstruktor ja tööülesanded on mitmekesised.
«Valmis tuleb olla vaat et kõigeks. Minu põhiülesandeks saab tõenäoliselt tänavalaste õpetamine koolis või eelkoolis,» räägib neiu. «Tegelda tuleb aga ka sellega, et lastel oleks üldse võimalik kooli minna ja õppida. Vähem tähtis pole ülesanne kooli arendada, mis võib tähendada ka näiteks mänguväljakute või raamatukogu rajamist.»
Kardab putukaid, krokodille ja malaariat
Küsimusele, mida ta enne Aafrikasse sõitmist kõige rohkem pelgab, vastab Karmen Tornius: «Kõige enam kardan ma, et ei saa oma ülesannetega hakkama ja tulen tagasi mõttega, et oleksin võinud seda või teist paremini teha.»
Lisaks sellele hirmutavad teda putukad, krokodillid ja malaaria.
Kõige rohkem ootab ta kohalike inimestega kohtumist ja nende maailmapildi tundmaõppimist. Samas ei taha ta kohalikega ka liiga lähedaseks saada. «Nii mõnigi on rääkinud, et algul on väga masendav, kui sa ühel päeval tutvud kellegagi ja nädala pärast saad teada, et teda enam ei ole. Ma ei kujuta ette, kuidas sellise olukorraga toime tulla.»
Kõigeks muuks on Karmen Tornius valmis ning teab hästi, mis teda ees ootab.
«Mind ootab päevast päeva ees riisi või mingi riisitaolise toidu söömine. Mind ootab ees projekt koos projektijuhi ja teiste vabatahtlikega teistest koolidest ja riikidest.
Mind ootavad ees pidev kuumus, ämbriga vee tassimine ja iseleiutatud dušš. Mind ootavad ees paljud umbusklikud ning nende kõrval maailma kõige rõõmsameelsemad ja siiramad inimesed,» loetleb ta.
Tulevikku ei tea
Karmen Tornius on tänulik oma vanematele ja lähedastele, et nood nii mõistvad on olnud.
«Mu pere arvas algul, et see on lihtsalt ajutine vaimustus, mis läheb mööda. Kui nad said aru, et seda vist ei juhtu, üritasid nad mind ümber veenda. Kui aga taipasid, et mu plaan on kindel, toetasid mind igati,» räägib ta.
Suureks abiks oli Torniusele ka sõbranna, kellega koos ta Viljandist Inglismaale läks. Lisaks osalevad programmis veel üks Paide tüdruk ja Pärnu noormees, kes juba järgmisel nädalal Mosambiiki lendab.
Seda, mida ta hakkab tegema siis, kui programm järgmise aasta lõpul otsa saab, Karmen Tornius veel ei tea. Kui ta aga Eestisse tagasi tuleb, siis ilmselt mitte kuigi pikaks ajaks. «Võimalik, et lähen tööle, kogun raha ja lähen ülikooli. Aga kuhu täpselt ja mida õppima...»
Kõige rohkem tahaks neiu lihtsalt reisida.
Kui lõpetuseks uurin, miks ta ikkagi säärase tee kasuks otsustas, mõtleb ta pisut ja vastab kindlalt: «Ma olen seda nii kaua tahtnud, et mul võttis tükk aega, meenutamaks, kust täpselt see mõte alguse sai. Igatahes ma teadsin, et pean minema.»