Viljandi linnavalitsuse maja juures sajuveekastile süvendit kaevates haukas kopp pinnast ja selle alt tuli päevavalgele vähemalt viisteist inimkolpa.
Linnavalitsuse maja juurest tuli välja kolpade kogum
14. aprill 2015, 07:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootamatule leiule satuti eelmisel nädalal Laidoneri plats 5 aadressil asuva hoone põhjaküljel, müüri ja kõnnitee vahel oleval haljasalal. Sinna paigaldati kogumiskaste, millest sajuvesi saab aegapidi maapinda imbuda.
Muinsuskaitsealal tehtud kaevamistöid jälgis mittetulundusühingu AEG arheoloog Silja Möllits, kes pealuid ka esimesena märkas.
«Kui kopp maapinnast poolteise meetri sügavusel piki kihti tõmbas, paljastus korraga neli-viis kolpa,» lausus ta. «Need paiknesid maapinnas mitmes kihis, hinnanguliselt oli neid kokku viisteist-kuusteist.»
Täpipealt on raske öelda, sest osa pealuid oli katki. Samas kohas leidus ka muid inimluid, eristusid roided ja reieluud. Laboratoorset ekspertiisi arheoloog ei tellinud ja seega ei saa öelda, mis vanuses ja soost leitud säilmete omanikud olid.
Möllitsa sõnul polnud leiud traditsioonilistes haudades. Ilmselt olid luud ammustel kaevetöödel juhuslikult paljastunud ning need olid ühte kohta ümber maetud. Suurem kogum kolpasid asus pinnasekihtide lohus, mille mõõtmed olid 1,5 x 2 meetrit.
Arheoloog ütles, et leitud inimjäänused võidi esimest korda matta XIV või XV sajandil. Kirjalike allikate järgi asus seal Viljandi linnakirik, mis sai 1560. aastal Liivi sõjas kannatada ning seda enam ei kasutatud. Omal ajal oli aga kombeks, et maeti nii kiriku juurde kui kiriku põranda alla. Luud võidi ümber matta XVIII või IX sajandil.
«Seda, kas maapõuest välja tulnud inimjäänuseid laboris uurida või mitte, otsustab arheoloog igal üksikjuhul olenevalt leiukompleksist. Et tegu oli ümbermatmisega, otsustasin mina sellest loobuda,» selgitas Möllits.
Võttes arvesse, et samas piirkonnas on asunud kirik, polnud leid arheoloogi hinnangul eriline.
«Kindlasti on linnades üldse suur võimalus sattuda kaevetöödel inimjäänustele. Selliste surnuaedade kohta on aga tavaliselt eelinfo olemas ja seega on võimalus, et keegi avastab ammu unustatud matmispaiga, väga väike,» lisas ta.
Arheoloog pani leitud inimluud kilekotti ning andis need Viljandi linnavalitsuse arhitektuuriameti kultuuriväärtuste spetsialistile Monika Vestmanile, kes viis need Pauluse kirikusse hoiule.
«Kandam oli väga eriline ja tekitas kummastava tunde. Emotsioon oli visa kaduma – lõplikult panin säilmekoti käest alles järgmisel päeval,» lausus ta.
Vestman märkis, et kirik lubas inimsäilmeid hoida suveni, misjärel ootab ees kolmas matmine, pühitsetud mulda. See toiming on kavas Vanal kalmistul.
«Loodetavasti saavad hinged rahu,» lisas Vestman.
Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi ütles, et Laidoneri platsi piirkonnast on varem inimsäilmeid leitud ühe korra. Ka siis oli see ümbermatmiskoht, kust tulid välja kolbad ja mõned muud inimluud.