ÜKS TONT käib metsas ringi ning külvab segadust.
Karel Rüütli: Üks tont käib metsas ringi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Folkloorist teame, et inimesi käis hirmutamas ja kariloomi kimbutamas kuri karu. Tondi tänapäevaseks vasteks on saanud ülbe Reformierakond koos politiseeritud keskkonnaministeeriumiga, kes on asunud jahimehi kimbutama.
Pean silmas keskkonnaministeeriumi tagahoovis valmivat uut jahiseadust, mis võtab küttidelt igasuguse võimaluse oma seisukohti kaitsta. Kuidas teisiti mõista Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Hegne Lumbi 13. mai «Maalehe» veergudele jõudnud appikarjet: «Enam kui 9000-aastane Eesti jahitraditsioon seisab silmitsi oma võimaliku lõpuga — metsa ja ulukeid küll jagub, ka küttide eetika on paranenud, ent probleemid peituvad hoopis mujal.»
OLEN NÕUS, et seadused vajavad ajakohastamist. Samuti olen harjunud pidama seaduste ja arengukavade väljatöötamise loomulikuks osaks avatud arutelu. Olen aga kategooriliselt vastu Reformierakonna suhtumisele, et kel võim, sel õigus, ja need, kes ei ole meie poolt, on meie vaenlased.
Elu on näidanud, et Reformierakonna tõemonopolis kahtlejaid võib tabada karistus. Kas asjaolu, et keskkonnainvesteeringute keskuse nõukogu katkestas ajakirja «Jahimees» rahastamise, oli juhus või tulenes väljaande kriitikast mainitud eelnõu suhtes?
Ministeeriumi väite, et uus jahiseadus ehitati kirikuna keset küla, lükkab ümber tõsiasi, et eelnõu koostamine usaldati vaid ministeeriumi karjääriametnike kätte. Hoiatav lask jahinduse ajakirja suunas sundis vaikima ka jahindusteadlased ja selle ala entusiastid.
SELLES VIRVARRIS on agarad poliitikud unustanud peamise — jahinduse eesmärgi. Juba esimese eestikeelse «Jahinduse käsiraamatu» autor metsateadlane Franz Reidolf tõdes: «Kuid nüüd, kus kõigis kultuurriiges on ajakohase metsa- ja põllumajanduse tõttu ulukite elutingimused tunduvalt halvenenud, võimaldab rahuldavate tagajärgedega jahti pidada ainult sel jahimehel, kes kannab talle kuuluvail jahimail elutsevate ulukite eest vajalist hoolt ja teostab kaitset, sest praegustes oludes ei saa ulukid enam ilma jahimehe avitava käeta edukalt sigida ega areneda. Neil asjaoludel on nüüdisaja teadliku jahimehe tähtsaimaks ja õilsaimaks ülesandeks või kohustuseks jahiloomade-lindude eest hoolitsemine, kuna seejuures peab jahipidamise kui niisuguse tahes või tahtmata jätma tagaplaanile.»
EESTI JAHINDUS on seni arenenud normaalses rütmis: nii riik kui jahimehed on kandnud hoolt tulevaste põlvede eest, säilitades ja kasvatades ulukipopulatsioone. Uus seaduseelnõu seab paraku esiplaanile maaomanike erahuvid.
Suure probleemi ette satume siis, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud (riigimetsa majandamise keskus, metsa- ja kinnisvarafirmad) ja väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise keelata.
Seni on ulukeid peetud peremehetuks varaks ja jahipidamise reeglid on olnud kooskõlas avalike huvidega, mistõttu küttimist on saanud endale lubada ka kesisema sissetulekuga jahimehed. Reformierakond tahab kehtestada jahirendi, mis muudab küttimise vaid jõukate eralõbuks.
Kas keskkonnaministeerium soovib oma räige reformikavaga tõesti hävitada pikkade traditsioonide ja kõrge kultuuriga jahinduse? Riik peaks ju olema lepitaja ja lahenduste otsija, mitte probleemide looja.
Asjale saab veel pidurit tõmmata. Selleks peavad kõik osalised rahumeelselt maha istuma, head tahet üles näitama ja kokku leppima. Vaevalt et me soovime näha, kuidas üldiselt rahumeelsed jahimehed kogunevad keskkonnaministeeriumi või Stenbocki maja ette meelt avaldama.