Repliik: 13 liikumatut stseeni

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Marko Saarm / Sakala

Eesti filmiajakirjanike ühing nimetas eile aasta filmiks 1941. aasta juuniküüditamisest kõneleva linateose «Risttuules», mis sisu poolest ei ütle vaatajale midagi uut. Iga vähegi haritud eestlane teab, millise jäleda jälje punavõimude repressioonid meie rahvale jätsid. Mineviku koledustest räägitakse järjekindlalt igal aastal nii mälestuspäevadel kui peokõnedes. Haavade lahti hoidmine on meile loomuomane kaitserefleks, vahend, säilitamaks valvsust võimalike järgmiste ohtude ees. Oleme sellega harjunud.

Seega: kui asjasse üleolevalt suhtuda, võib äsjast otsust nimetada üllatavaks. Justkui oleks kokandusvõistluse žürii andnud kuldmedali ülessoojendatud supile, millele on veel maitseaineid lisatud.

Aga kui rääkida südamest, siis on kõnealuse filmi loojad eesotsas režissöör Martti Heldega tunnustuse välja teeninud küll. Mitte igaüks ei oska nii äraleierdatud teemat vaatajale sedavõrd hingeminevalt ja huvitavalt lavastada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles