/nginx/o/2010/08/27/423382t1h48a2.jpg)
Pärsti vallas eksis seeneline metsa, kuid tänu kaasavõetud mobiiltelefonile leidis politsei ta kiiresti üles.
Politsei manitseb seenelisi ettevaatusele
27. august 2010, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei juhib kõigi seeneliste, marjuliste ja muidu loodushuviliste tähelepanu sellele, et enne metsa minekut tuleb end soojalt riidesse panna ning kaasa võtta süüa-juua ja laetud akuga mobiiltelefon. Siis saab eksimise korral oma keha kosutada ning lähedaste ja politseiga ühendust võtta.
Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Liina Pissarev ütles, et läinud esmaspäeval eksis Pärsti vallas metsa 62-aastane mees, kes oli seenele läinud kuue paiku õhtul.
«Mõni minut enne südaööd teatasid temast politseile kodused, kellega ta telefoni teel ühenduses oli,» rääkis Pissarev. «Tänu telefonile sai ka politsei mehega suhelda ning selgitas välja täpse metsa minemise koha.»
Mehele metsast väljumise suuna kätteandmiseks kasutati politseiauto sireene. Politseinikud sisenesid ise samuti pimedasse tihnikusse ja kell 2.15 toimetasid nad seenelise tänulike lähedaste juurde.
Otsinguid juhtinud Viljandi politseijaoskonna patrullteenistuse komissar Kaitho Pilt kiitis seenelist selle eest, et ta oli kaasa võtnud laetud akuga mobiiltelefoni, mis mängis tema leidmisel suurt rolli.
Nagu Pilt ütles, peaks alati teatama kodustele või naabritele metsa mineku aja ja koha — nii on hiljem lihtsam otsinguid alustada. Laetud akuga mobiiltelefon peab üldiselt vastu mitu tundi kõnelemist, kuid igaks ei juhuks ei tasu tühjalt lobisemisele aega kulutada.
«Mida rutem otsustab eksinu helistada politseisse, seda kiiremini saab otsinguid alustada ja seda vähem aega kulub leidmisele,» rääkis Pilt. «Kui on teada eksinud inimese metsa sisenemise koht või umbkaudne asukoht, on võimalik ka väheste jõududega operatiivselt tegutseda. Ilma sellise infota on otsingupiirkond kogu mets ja see raskendab leidmist. Mobiiltelefoni positsioneerimine ei pruugi alati tulemust anda.»
Kaitho Pilt märkis, et kuigi eksimine võib tekitada ärevust, tuleks püüda säilitada rahu — see säästab organismi ja kergendab väljapääsu leidmist.
Ise metsast väljapääsu otsides soovitas politseinik leida jälgi, mis viitavad inimtegevusele. «Metsatee, siht, kuivenduskraav ja muu säärane aitavad enamasti metsast välja.»
Arvestada võiks ka eemalt kostvat automüra või näiteks koera haukumist, mis võib juhatada maanteeni või taluni.
«Niisama huupi astudes on inimesel komme hakata ringiratast tiirutama. Aastaid tagasi eksisin ma ise metsas ära ja seiklesin kolm-neli tundi,» rääkis Pilt. «Siis jõudsin kuiva kraavini. Hakkasin seda mööda minema, kuni sain kraavi kitsenemise järgi aru, et see lõpeb. Keerasin otsa ümber ja astusin tagasi. Kraav läks üha suuremaks ja lõpuks jõudsingi metsast välja.»
Pilt märkis, et igal aastal eksib Viljandimaal metsa mõni inimene, kelle päästmiseks läheb vaja politsei abi. Ehkki enamasti leitakse seeneline-marjuline üles, juhtub Eestis mõnikord ka seda, et eakas eksinu jätab metsa oma elu.