/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
EESTI LOODUSKAITSE juubel sai peetud ja selle suurkujud said meenutatud. Mida aga peaks Eesti looduskaitsele soovima, et meie kodumaa loodus ka järgmised sada aastat elaks ja õitseks? Et küllus ei kasvaks mitte üksnes peokõnedes ja aruannetes, vaid ka elus eneses?
Arvan, et esimese sammuna tuleb mõelda, kuidas igaühel meist, kelle kodu on väikesel maalapil Peipsi ja Vilsandi vahel, oleks võimalik kaasa aidata elurikkuse säilimisele. Et taanduks kaupmehelik mõttelaad, mille puhul hindamatud loodusväärtused saavad külge hinnalipiku à la «miljonivaade» või, veel hullem, «ööviiuli lõhn» ja ööbikulaul nimetatakse kommertslikult ökosüsteemi teenuseks.
On ülimalt tähtis, et rahaline suhe loodusega asenduks hingelisega. Et ausse tõuseks Manijal sündinud ja kõrgesse ikka jõudnud Mõisa Manni ütlemine: «Mia taha`mtõ teite raha, mia lasõ ise oma pensi iest eenämuasi niitä. Mio silmäd piä`mte nägemä, kudas mio elutüe umpsõlt kindi kasub.»
Need lihtsa inimese südamepõhjast tulnud sõnad tuletasid mulle meelde Mikk Mikiveri «Pilvede värvidest» mällu sööbinud lavapildi, kus sünnimaalt põgenev pereema teeb kodu piinlikult korda. Ta tahab selle oma mälupildis kaasa võtta just niisuguse, hoolitsetud ja kaunina.
Usun, et Manni moodi mõtlevad praegu veel tuhanded eakad maainimesed, kes ei soovi taevastesse kõrgustesse kaasa võtta pilti võsastunud kodukohast, hävinenud elutööst.
MIDA TEHA, et Eesti põlised kodukohad ei võsastuks? Jaan Tätte arvas looduskaitse juubelikonverentsil, et inimesi tuleb õpetada loodust armastama. Ta avaldas veendumust, et pole võimalik armastada teist inimest ilma loodust armastamata, sest igaüks meist on ju osake loodusest.
Seda õpetust oleks Jaanil kerge jagada indiaanlastega, kes seniajani ei tunnista eraomandit looduse üle. Meie inimesele mõjub tema jutt liigutava unistusena, ent kui asi jõuab konkreetse juhtumini, lööb välja merkantiilne mõttelaad. Ütleb ju põhiseaduski, et eraomand on puutumatu. Teisisõnu: teen oma metsatuka või rannaniiduga, mida tahan.
Tõsi, põhiseadus ei luba omandit kasutada, pidamata silmas üldisi huve. Arvestada tuleb ka loodus- ja muinsuskaitseliste piirangutega. Ent kui palju neist nõuetest hoolitakse?
Kuidas hinnata neid neljakümmet juhtumit, et kaitsealale on kerkinud ebaseaduslikud ehitised? Pärnumaal leidub sääraseid peaaegu kõigis rannikuvaldades ja Kihnu saarelgi. Eriline pärl on aga Varbla valla vetes Pihelgalaiule püstitatud talumaja tüüpi hoone.
Olen keskkonnaametnikega üht meelt, et väärtuslike hoonete brutaalne lammutamine tooks loodusele veelgi suuremat kahju. Kas seetõttu jättagi seadusetus kestma?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi arvas looduskaitse juubelikonverentsil, et tema ametkond küll ei hakka valskusega ehitatud hooneid tagantjärele seadustama. Peagi on üldvalimised ning pole teada, kes järgmisena keskkonnaministri toolile istub ja mis otsuseid ta langetab.
Missugused võiksid olla lahendused? Äkki on vastus Euroopa ühe mõjukama väikeriigi Šveitsi põhiseaduses? Seal võib riik, kui omanik on temale kuuluvat loodus- või kultuuripärandit kasutanud rahvuslikke huve riivates, vara lihtviisiliselt riigistada.
Miks mitte talitada samuti Pihelgalaiule ehitatud taluga? Riigi omaks ja kõik! Pidades silmas sihtkaitsevööndi eeskirja, mille järgi inimeste liikumiskeeld kestab seal aprillist juulini, lubada talu kasutada kevaditi ainult ornitoloogidel ning ülejäänud ajal vaid laste loodusõppe koduna.
Säärane lahendus pole karistus praegusele majaomanikule, kui ta on tegutsenud heauskselt ja valla ehitusloaga. Õppetunniks võib see kujuneda Varbla vallajuhtidele, kui nad jätsid loa keskkonnaametiga kooskõlastamata, ning valusaks kogemuseks ka keskkonnainspektsioonile, sest nii mahukat talu juba öö hõlma varjus laiule ei vea.
Riigikogu keskkonnakomisjoni hiljutisel istungil võeti teemaks rahvusparkide saatus. Põhjuseks muidugi Vilsandi rahvuspargi saja-aastane lugu, millest on palju õppida.
Matsalu rahvuspargi endine juhataja Kaja Lotman ja Vilsandi rahvuspargi endine juhataja Arvo Kullapere andsid pildi sellest, missugust kahju tõi minister Villu Reiljani looduskaitsereform 2005. aastal. Ühelgi viiest Eesti rahvuspargist pole enam juhtkonda, kes vastutaks pargi rahvuslike loodus- ja kultuuriväärtuste eest ning kes esindaks seda ülemaailmselt.
Arvo Kullapere pereliikmed seisid Vilsandi hea käekäigu eest ja juhtisid oma saarel asuvat rahvusparki peaaegu poole sajandi jooksul. Nüüdseks on Kullapere «ülendatud» keskkonnaameti nõunikuks.
Niisuguse loogika järgi tuleks likvideerida ka rahvusringhäälingu, rahvusraamatukogu, Eesti Rahva Muuseumi ja rahvusooperi juhtide ametikohad ning nimetada nad kultuuriministeeriumi reaametnikuks. Kui inimesi iga nelja-viie aasta tagant toimuvate reformidega aina ümber paisata, ei teki ju järjepidevust, mis loodushoius tähendab aastakümnetepikkuste protsesside tundmist, oma elutöö viljadeni jõudmist.
Meie rannaniitude orhideede mikroskoopilised seemned peavad aastakümneid maamullas sobivat kevadet ootama, et oma õiekobar päikese poole sirutada.
Looduse jälgimisest kogunev teadmine on rahvuspargi juhi suurim pagas, mida ei õpi ära ülikoolipingis. Mis tõelisest armastusest looduse vastu saab juttu olla, kui see taandatakse kähkuka peale?
EELMAINITUD keskkonnakomisjoni istungil võrdles Kaja Lotman Eesti rahvusparke Põhjamaade, Inglismaa ja Ameerika omadega. Hoolimata asjaolust, et USA rahvuspargid eristuvad jõulise kommertsi poolest, ühendab neid kõiki see, et külalised on sinna väga oodatud.
Soomes on praegu juba 35 rahvusparki ja palju ei jää maha ka Rootsi. Kui Soome rahvuspargid peavad olema vähemalt 1000 hektari suurused, siis Rootsi väikseim, Hamra rahvuspark jääb oma 28 hektariga alla isegi Pärnu rannapargile. Nii et meil on mõtlemist küllaga.
Miks ei võiks rahvuspargi staatusesse tõstmisega väärtustada näiteks Viljandi lossimägesid ja järve ümbritsevat, praeguseks võssa kasvanud ürgorgu? Siin on olemas kõik, mis vastab looduskaitseseaduses rahvuspargile seatud nõuetele: harukordsed looduskooslused, suur kultuuripärand, enam kui tuhat aastat meie rahva ajalugu. Peale ligi pool aastatuhandet tagasi uhkeldanud linnuse varemete on veel püsti Närska talu rehielamu, meie väga kaugete esivanemate tüüpiline koda. Rääkimata Viiralti tammest, mis on nii loodus- kui kultuuriharuldus.
RAHVUSVAHELISES arusaamises pole rahvuspark ala, kuhu piirangute klaaskuppel peale tõsta, et elutegevus peatada. Vastupidi, seal käib vilgas elu ning tänu inimtegevusele kasvavad nii loodus- kui kultuuririkkus. See on rahvusliku uhkuse ala, kus säilitatakse ja arendatakse rahvuslikku elustiili.
Uusi rahvusparke luues ja vanu taaselustades on äärmiselt tähtis õppida tehtud vigadest. Möödapääsmatu on haarata kaasa kohalikke elanikke, sest ühegi kaitseala kaitsekorralduskava ei hakka tööle ilma püsielanike heakskiidu ja osaluseta.
Miks mitte kirjutada lausa seadusesse, et rahvuspargi kõrgeim juhtorgan on kohalikest elanikest ja teadlastest valitud kuratoorium, kes määrab ametisse rahvuspargi juhataja ning jälgib, et rahvuspargist saab ikka tõeline rahva park? Meil pidavat ju rahvas kõrgeima võimu kandja olema. Või pole see nii?