Kuidas ma kaasavat eelarvet kallutasin

Rannar Raba Foto: Marko Saarm / Sakala

ET KÕIK OLEKS aus ja selge, tunnistan sissejuhatuseks, et panin üleeile hommikul Facebooki ja meililistide kaudu oma tutvusringkonnas käima kampaania, mille siht oli kukutada Viljandi kaasava eelarve hääletust juhtiv Uueveski oru trepistiku renoveerimise mõte. Palusin sõpradel, tuttavatel ja kolleegidel hääletada teisel kohal oleva Paala järve supelranna arendamise idee poolt ning ärgitasin neid oma tutvusringkondagi selles suunas mõjutama.

See polnud ajakirjanduslik eksperiment. Ma ei ajanud ka otseselt isiklikku asja, sest käin Paala järves ujumas üliharva ega ole kuidagi kõnealuse idee esitamisega seotud. Õigupoolest ei tea ma seniajani, kelle idee see on. Lihtsalt tundus, et nii oleks õiglasem.

TEGUTSESIN SÜDAME sunnil kui oma kodulinna ja oma linnaosa fänn. Tahtsin tõepoolest tulemust kallutada, sest minu arvates on Uueveski trepid Paala järve rannaga võrreldes kõrvalised ja vähekasutatavad. Kui neist liigub iga päev üles-alla vähe inimesi (tean, millest räägin, sest sörgin tervisejooksu tehes sealt mööda peaaegu iga nädal), siis Paala järve pervel on palavatel suvepäevadel ehk isegi rohkem puhkajaid kui suure järve rannas. Seal käiks jutt sadadest, et mitte öelda tuhandetest kasusaajatest.