Kange mees leiutas oma mooduse, kuidas ratastooliga hooldekodu trepil liikuda

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ratastooli trepist üles vinnamine.
Ratastooli trepist üles vinnamine. Foto: Tiina Sarv

Sitke vaim ja soov omal jõul õues käia nagu varem on ühe Viljandimaa hoolekandekeskuse elaniku viinud nii suurde masendusse, et tema ainus unistus on eelmisse hooldekodusse tagasi pääseda.



Augustis tuli toimetusse kiri. Sellest võis lugeda järgmist.
«Mina olen Karla Kippus s. 1947 27. nov. Olin Lõhavere hooldekodus. Mind toodi pettusega Viiratsi hooldekodusse. Siin on väljas käimisega raskused. Ratastooli tuleb püksirihma otsas trepist alla ja ülesse lohistada. Insuldi tõttu on pool külge halvatud. Väljas suudan harva käia.»

Sobimatud trepid

Selline väljaskäimise moodus jääb ausalt öeldes natuke arusaamatuks. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas kaks hooldekodu töötajat veavad hoolealust nagu burlakid trepist üles-alla, nahkrihmad sikutamiseks ratastooli külge seotud.

Omal ajal lastekoduks ehitatud hoone kitsukest ja üsna järsku treppi pidi üles minnes (ka esimesele korrusele viib päris paljude astmetega trepp) süveneb arusaamatus veelgi.

Karla Kippus on kõhn, elust ja haigustest omajagu räsitud mees.

«Kõik muudkui küsivad, kas ma viinamees ka olen. Kui ma joodik oleksin, ei oleks ma saanud ju nii pikka aega autojuhina töötada,» kommenteerib ta ise. Karla Kippus on keeranud suurte veokite rooli Viljandi autobaasis ja metsamajandis. Sõiduauto juhtimine ja ülemuste taga passimine ei käi tema iseloomuga kokku.

Kolm aastat tagasi oli tal insult ja ise mees enam hakkama ei saa, lähedasi, kes tema eest hoolitseda suudaksid, tal ei ole.

Pooleldi pettusega

See, et kange vaim ei ole Karla Kippuse räsitud keha praegugi jätnud, saab iga hetkega üha selgemaks.

Kõigepealt otsib ta välja Viljandi linnavalitsusest saadud kirja, mis kannab pealkirja «Hooldusteenusest 2010. aastal».

Lugupidavalt härra Karla Kippusele adresseeritud kiri algab: «Meil on heameel Teile teatada, et alates 2010. aasta 04. jaanuarist pakume Teile hooldusteenust meie uues hooldekodus SA Viljandimaa Hoolekandekeskus, kus on uued remonditud ruumid ja kõik vajalik Teile olemas.»

Seejärel näitab Karla Kippus Viljandi linnavalitsuse ajalehte, kus on kirjas ilus ja pikk jutt uuest hooldekodust ja selle võimalustest.

«See on puhas pettus! Ainult lubadused,» on ta pahane. Pikemalt rääkides selgub, et eelkõige häirib teda just see, et lahedalt õue ei pääse. Muu eluga on ta enam-vähem rahul.

Viljandist pärit mehe eesmärk on Lõhaverre tagasi saada.

Ratastool püksirihma otsas

Edasi näitab Karla Kippus, kuidas õueminek käib.

Kõigepealt tuleb paar astet, millel on väike kaldtee ja selle vastas sein. Sealt saab mees õnnelikult alla.

«Kui käsi natuke vääratab, oled peadpidi kiviseina vastas ka,» ütleb ta ise.

Siis jõuab ta trepiotsa juurde ja vinnab ennast käsipuu najal toolist välja. Istub ülemisele astmele ja nihutab ratastooli sobivasse kohta. Toolil on küljes tugev rihm. «Minu püksirihm!» selgitab mees.

Nüüd hakkab ta ennast aste-astmelt käte jõul ja tagumiku najal trepist alla vinnama. Vahetevahel tirib rihmadest tooli ja see tuleb kolinal järele. Suure pingutuse tõttu jookseb tal higi mööda nägu alla ja vahetevahel hakkab kogu keha värisema. Kogu aeg on hirm, et midagi juhtub. Ennast aidata mees aga ei luba.

Trepist all, veab Karla end ratastooli ja sõidab uksest välja. Need on tavalised, üsna raskelt avanevad ja kohe kinni vajuvad uksed. Välistrepil on kaldtee, mida mööda saab ka ratastooliga alla.

Ülestulekuga on natuke teised lood, aga selleni pole me veel jõudnud.

Oma käe järgi

Väljas ajame juttu. Karla Kippus näitab ratastooli, mida ta on ise ümber ehitanud ja mida on tema jooniste järgi aidanud täiustada ka hooldekodu töömees.

«Joonised pidid väga täpsed olema,» rõhutab ta.

Peatähtis on see, et humanitaarabist saadud kitsa tooliga ahtates koridorides sõita saab. Istumise alla on asetatud vineer, et tooli kasutaja lausa lohku ei vajuks. Töömees on pannud sobiva plaadi ka jalgade alla, kus enne olid ebamugavad rihmad.

Karla Kippus võtab veel kord linnavalitsusest saadetud kirja kätte.

««Meil on rõõm teatada.» Ei tea, mille üle minul rõõm peaks olema? Algul lubati, et mai lõpul saab inimese moodi väljas käia, nüüd lubatakse jälle midagi, aga mina enam ei usu,» pahandab ta.

Küsimuse peale, kas hooldekodu töötajad siis ei aita, lööb mees käega.

«Nemad ainult kiidavad: «Küll sa oled tubli!» Mul on juba tagumik valus sellest mööda astmeid ronimisest.»

Seda, et teda keeldutakse aitamast, ei kinnita Karla Kippus kindla sõnaga ka hilisema pärimise peale. Tundub, et talle ei istu võimalus abistajatest sõltuda.

Kuigi pikalt me õues olla ei saagi. Mees tõmbab püksisääre üles ja näitab paistes jalga. «Verevarustus on kehv. Pean vahepeal jälle pikali olema.»

Hiljem olukorda selgitades ütleb sotsiaalküsimustega tegelev abilinnapea Helle Aunap, et hoolduse põhiprintsiip ongi lasta inimesel endaga toime tulla. Kuuldes lähemalt, kuidas trepist liikumine tegelikult käib, nimetab ta seda uskumatuks.

Helle Aunapi sõnul ei ole Viljandi linnavalitsusel otsest võimu hooldekodus asju korraldada, sest see on sihtasutus, mis allub nõukogule.

Olukorra olulist paranemist ei ole loota aga enne, kui uus majaosa koos liftiga valmis saab.

Kas või viis korda päevas

Karla Kippus meenutab, kuidas ta Lõhaveres õues käis, kui vaid soovis. «Läksin talvel, natukese aja pärast hakkas külm, tulin tuppa tagasi. Aga ma sain varsti jälle välja minna — käi kas või viis korda päevas!»

Mehel on hirm, et kui ta enam välja ei lähe, siis ta varsti ei liigugi. Sellega on vist iga arst nõus.

Hakkame majja tagasi asutama.

«See võtab mul oma tund aega, vaevalt teil nii kaua aega oodata on,» kahtleb Karla Kippus.

Välistrepist ta enam kaldteed pidi üles ei sõida. «Käisin siin ükskord nii selili, et suur muhk oli peas.»

Ta nihutab jalapühkimismati eemale ja ukerdab toolist välja. Vinnab end käte jõul trepile ja sikutab ratastooli järele. Siis tuleb suur trepp.

Mõtlen, et, selg ees, ennast trepist üles vinnata ja ratastooli järele tirida annab ka tervel mehel. Karla saab aga hakkama. Tundi selleks ei kulu.

Üleval trepinurgal ootab teine ratastoolis mees, kes peab tee vabaks andma ja oma õuemineku edasi lükkama. Kui pärin, kas tema samamoodi alla läheb, muigab mees, et temal on oma meetod.

«Mis tal viga, tal käed tugevad, tema tõstab tooli,» ütleb Karla Kippus hiljem.

Kõrvaltoas istub voodiserval mees ja vaatab telerit. Ta ütleb, et pole oktoobrikuust saadik kordagi õues käinud.

Kui ära tulen, annab Karla Kippus kaasa kirja Viljandi linnapeale palvega ta Lõhaverre tagasi saata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles