Jah, ma tean, et meie koolides toimetatakse laias laastus ikka samamoodi nagu enne eelmist nädalat, ning võib-olla on šokeeriv kogemus isegi ühtehoidmistunnet ja hoolimist juurde toonud. Aga sümboolselt on asi otsustatud: keegi ei võta juttu Viljandist kui koolirahu pealinnast enam tõsiselt. See lihtsalt ei mahu enam pähe.
Valusate teemade üle pole ilus ironiseerida, kuid ma ei saa kuidagi lahti kujutlusest, kuidas näiteks Haapsalu, Elva või mõne teise väikelinna linnapea kimbatust varjates lastekaitse liidu koostööpakkumisest kõrvale puikleb. «Ee... Teate, ega meil tegelikult olegi koolides asjad päris korras... Me vist ikka ei sobi», «Eee... Las ta seekord jääb, vahest mõni teine kord»... Alateadlik hirm järgmise saatusliku kokkusattumuse ees on inimlik. Isegi siis, kui sisimas usutakse, et välk kaks korda samasse puusse ei löö, eelistatakse emotsioonide ajel riskimata jätta.
