Suure osa elust metallitööd teinud Aldo Nõmme on olnud ka rahvusvaheliste orienteerumisvõistluste kohtunik ja esinenud harrastusfotograafina üleriigilistel fotoklubide näitustel.
Metallimeister püüab hetki läbi objektiivi
16. august 2010, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seitsmenda klassi lõpetamise puhul sain kingiks fotoaparaadi Smena 2. Sellega jätkus põnevust paariks aastaks, siis hakkasid ideed ja tahtmised aparaadi võimetest üle kasvama,» meenutab ta.
Aldo Nõmme järgmine, juba märksa kõrgemast klassist abiline oli peegelkaamera Zenit 3.
«Töötasin suvevaheajal Kibekülas Lõssenko-nimelises puukoolis mesiniku abina. Iga päev sain mesilastelt kümmekond sutsu, aga sügisel ostsin endale uhke aparaadi.»
Juba kooliajal liitus Aldo Nõmme Endel Veliste juhendatava fotoklubiga ning kultuurimajas tegutsenud fotograafiahuvilised osalesid nii üleriigilistel näitustel kui klubide kokkutulekutel.
Raske lapsepõlv
Sõja ajal sündinud mees sai nime kodukoha Holstre-Nõmme järgi, aga elu kodutalus jäi üürikeseks, sest sõda ja haigused jätsid ta ilma nii kolme kuu vanusest vennast kui isast ja emast.
«Isa pidi 1945. aasta juulis minema Sinimägedesse võitlema, aga ei jõudnudki rindele: ta haigestus kopsupõletikku ja suri paari kuu pärast. Ema haigestus poja ja mehe kaotamise järel vähki,» räägib Aldo Nõmme.
Pärast ema surma võttis kolmeaastase poisi oma hoolde Kõpu koolis õpetajaametit pidav isaõde.
«Tädi jättis minu pärast isegi oma pere loomata. Aeg oli keeruline, ega tema elu kerge olnud. Läkaköha jättis mu küll ellu, aga luutuberkuloos tegi mind põduraks ja palju aastaid pidin selleks, et püsti püsida, korsetti kandma. Kooligi sain minna eakaaslastest aasta hiljem. Kui põhikool läbi, tulime koos tädiga tagasi vanaema juurde Nõmmele ja siit käisin Viljandisse keskkooli,» jutustab Aldo Nõmme.
Oma klassi kohta on tal lausuda ainult kiidusõnu. «Meid oli 19 poissi ja üheksa tüdrukut. Veerand kooli puhkpilliorkestrist olid meie klassi õpilased. Ja peale minu oli klassis teisigi fotograafiahuvilisi poisse.»
Pildistamise alal edukaimaks peab Aldo Nõmme neist Enn Kärmast, ajakirjanik Mihkel Kärmase isa.
«Enn on mind ikka julgustanud. Kõige rohkem ehk siis, kui pioneeride majas fotoringi juhendama asusin,» nendib ta ning meenutab Tallinnas noori juhendanud sõbra sõnu: «Pabistada pole siin midagi: esimese aasta õpid koos lastega, teisel aastal on sul asi selge ja kolmandal aastal valdad teemat juba täielikult.»
Läbi raskuste tähtede poole
Seda, et temast saab juba mõne aasta pärast pioneeride maja ringijuht ja tarbijate kooperatiivi laohoidja, Aldo Nõmme keskkoolis küll arvata ei osanud.
«Mul oli hoopis suur astronoomiahuvi,» ütleb ta. «Sain ka Tartu ülikooli füüsikateaduskonda sisse, aga konkurents oli kõva ja jäin stipist ilma. Pingutasin kevadeni välja, kuid tädi pensionist jäi tudengi koolitamiseks väheks.»
Nii asuski noormees tööle tarbijate kooperatiivi.
«Õige pea tehti mind lao juhatajaks ja lubati linna korter anda. Seda ma aga ei saanud, sest ma polnud linna sisse kirjutatud.»
Aldo Nõmme otsustas seitse aastat väldanud kaubandustööle kriipsu peale tõmmata. «Viljandi KEK-i metallitöökojas ametis olev klassivend Priit Treufeldt ütles, et töökotta on mehi vaja, ja nõnda sidusin end kogu ülejäänud töömeheteeks metallitööga.»
Aldo Nõmme alustas armatuuritöölisena. «Tegin betoondetailide jaoks punktkeevitusega armatuurvõrke.»
Seejärel jõudis ta töötada brigadiri, kraanajuhi ja meistrina — ühtekokku 37 aastat. «Nägin Viljandi KEK-i arenemist, õitsengut ja lagunemist ning Männimäe elurajooni kasvamist.»
Suuremate ja põnevamate töödena, mis metallitsehhis valmisid, meenutab Aldo Nõmme Estonia teatri katusetorne, Ugala teatri pöördlava karkassi, Emajõe silla kaari Jõesuus ning Expo näitusel Eestit esindanud lainetavaid kuuski ja porgandeid.
Loodus ja kaamera
Pildistada meeldib Aldo Nõmmele kõige rohkem loodust. Palju on ta teinud ka fotoreportaaže laulupidudelt ja spordivõistlustelt ning muidugi metallitööst.
«Seitsmekümnendatel muutus hästi popiks diapositiivide tegemine ja selles saavutasin üsna hea taseme,» ütleb mees ning meenutab, kuidas toona tuli Tallinnast kemikaale otsimas käia ning arvestada segude tegemisel filmi vanust ja veel paljusid väiksemaid asju.
Kui Viljandi Metall andis firma 15. aastapäeva puhul välja metalses vutlaris meenetrükise, oli kolmandik raamatus olevatest piltidest Aldo Nõmme tehtud. Viljandi KEK-i ajalugu koondavas raamatus on tema tehtud lausa pooled fotod ja tema on ka kõik pildid trükikõlblikuks muutnud.
«Tehnoloogia on ju väga kiiresti muutunud. Negatiivid ja positiivid, pimikud ja punased lambid on asendunud arvuti ja digikaameraga,» räägib Nõmme ning nendib, et uued põhivõtted on tal küll selged, aga ümberõpe jätkub.
Kohtunikutöö
Fotograafia kõrval oli aastaid Aldo Nõmme teine suur hobi orienteerumine. Sellesse õnnestus tal kaasa haarata kogu pere.
«Esialgu käisin ikka üksi orienteerumas, aga siis hakkas Arvo Kivikas «Ilvesteate» võistlusi korraldama ja need olid hästi toredad pereüritused. Mina tegutsesin finaalikohtunikuna kümmekond aastat. Elasime võistluse ajal koos perega nädal aega metsas telgis. Kohtunike lastele organiseeriti ühine lastehoid ja kõiki täiskasvanud pereliikmeid kasutati võistluse korralduse juures ära,» meenutab Nõmme. «Need toona üleliidulised võistlused leidsid aset Lõuna-Eesti metsades ja kestsid mitu päeva. Tippaegadel lasti korraga metsa alla lahti umbes neli tuhat inimest.»
Kaks aastat tagasi, kui ilmad olid umbes sama kuumad kui sel suvel, ei pidanud Aldo Nõmme tervis merekonteinerist kabinetiks kohendatud hoones enam pingele vastu. Insult jättis ta pensionäripõlve pidama ja andis kätte kepi. Igavust mees aga ei tunne, sest on leidnud enesele fototöö kõrvale uue hobi: kujundada kutseid, kaarte, ümbrikke ja buklette.