Kirjeldan kogemust, mille osaliseks ma hiljuti sain.
Kiri: Elust enesest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On 25. juuli õhtu Viljandi bussijaamas. Kell 18.45 Tartusse suunduvale bussile mineja, kolmveerandsajandi künnisel naisterahvas on rõõmus: pilet eelmüügist ostetud ja bussijuhilt kindluse mõttes üle küsitud, kas ta ikka peab väikese kohvri pakiruumi panema, kui Tartus Kastani peatuses väljuda tahab.
«Peab küll,» on talle vastatud.
«Ongi parem,» mõtleb naine «Jalgadele jääb rohkem ruumi.»
Buss jõuab Tartusse Kastani peatusse. Bussijuht avab pakiruumi. See on laeni asju täis. Nõutu naine kangutab üht, teist ja kolmandat pampu. Nende all tema kohver ju ongi, aga kätte seda ei saa...
«Veavad kogu elamise kaasa,» uriseb juht.
«Folk ju,» lepitab naine.
«Mis kuradi folk!» käratab bussijuht.
Naine vinnab kõnniteele esimese kompsu, seejärel teise. Kolmas on üüratu spordikott.
«Aidake palun tõsta — see kott on väga raske!» loodab hädaline abi. Juht ei tee kuulmagi. Naine võtab kogu jõu kokku, pingutab... Jõuabki! Pääs oma kohvrini on vaba. Aga väljatõstetud kraam täidab pool kõnniteed.
Bussijuht tammub kannatamatult jalalt jalale. Naine taipab, et just nimelt temal tuleb kompsud ka tagasi toppida. Esimene, teine, kolmas... Oh, kuidagi ta ikka jõuab.
«Kogu elamise veavad kaasa,» põlastab bussijumal veel kord ja virutab luugi kinni.