Maaparanduses tööjuhi, projekti- ja hiljem haldusasutuses geodeedi ning lõpuks maamõõtjana töötanud hüdrotehnika insener on ajapikku teodoliidi skalpelliga asendanud.
Nikerdaja lõikab oma maailmahuvi puusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Püstitaksin ausamba sellele, kes kunagi ammu skalpelli leiutas,» ütleb Aivo Kirs ja võtab sahtlist õhukese hõbedaselt läikiva terariista, millel on väga terav ots. «Sellega ma enamasti kõik oma puulõiked teengi.»
Suurt osa nendest näeb abielupaar Daisi ja Aivo Kirsi kahetoalises korteris, põhiliselt küll ühes toas, sest teist tahab perenaine hoida muude kunstiliikide päralt. Muidu oleksid oma pere puidunikerdaja töid täis kõik seinad ja kapiküljed, keldrisse tehtud meisterdusruumist rääkimata. Muist on ta ka ära kinkinud.
Põlvitav Toots ja Gotlandi kamin
Akna kõrval seinal jääb kohe silma maakeral tantsiv noorpaar ja selle kõrval — oo, mis tuttav figuur — ahjuroobiga nurgas põlvitav Toots Oskar Lutsu «Kevadest». Need on kaks täiesti erinevat tööd: tantsijate pildi loob siledale kaselauapinnale lõigatud reljeef, Kentuki Lõvi on aga algul olnud jupike kaselauda, millest poisi vormimiseks läks vaja skalpellist erinevaid tööriistu. Sealsamas seisab kujuna geodeet ehk autor ise, silm armsal teodoliidil.
See, kes on käinud Pariisis või lugenud Auguste Rodinist kirjutatud teost «Alasti tulin ma», tunneb raamaturiiulil ära kuulsa skulptori «Mõtleja» — väikse ja kasepuise. Reljeefsete piltide hulgas on aga Rodini kaunis mütsitegijast modell, kellega kunstnik pool sajandit elas.
Samalt seinalt vaatab vastu kolm Amandus Adamsoni skulptuuri. Aivo Kirs on need lõiganud skalpelliga kaselauda väikselt ja reljeefsena, igaühe omaette: «Hukkuva laeva viimane ohe», «Äreval ootel» (Adamsonil valmisid mõlemad 1899. aastal) ja «Noorus kaob» (1919).
Suuremal pannool on reas alasti või poolalasti figuure. Ilmneb, et olime neid ühel ja samal ajal Gotlandil viibides vaadanud ning koos Daisi Kirsiga pildistanud. «Kamin,» tuletab Aivo Kirs seda kohta meelde. No muidugi: see on ju Muramarise villa lugu.
Rikkal põhjarootslasel oli tütar Ellen, kes põgenes koos armsa mehega Gotlandile. Kunstiandelised noored ehitasid sinna kodu. Pärast nende surma kunstiga täidetud maja lagunes. Sajandivahetusel taastas uus omanik roosiaia ja avas turistidele tee suure freskoga täidetud kaminaruumi. Kes seal käib, poetab krooni või kaks, et uus peremees suudaks kunstiväärtusliku hoone taastada.
Kui nikerdaja oli kodus mälu teritanud ja ka fotod üle vaadanud, oli tal järgmine lõiketöö teada. Nii need ideed tulevad, haara vaid skalpell või muu puu kujundamiseks sobiv tööriist.
Nikerdusi vaadates ei jää märkamata paksud ilusas nahkköites ennesõjaaegsed ajalooraamatud ja entsüklopeediad. Need on mitmel pool vallasekretäri ja Saksa aja lõpul Viljandis linnasekretärina töötanud Evald Kirsist jäänud mälestus. Pere pidi 1944. aasta kevadel üheskoos Vene võimu eest põgenema, kuid isa üksi pääses läände ja perel tuli siin hakkama saada. Nad ei kohtunud enam.
Pereisa ajaloohuvi jätkumist kinnitab samas riiulis olev Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu». Kahe ajastu raamatuid olevat huvitav võrrelda.
Gaudeamus igitur
Mõni aeg tagasi küsis Aivo Kirs üliõpilashümni sõnu. Teadsin peast ainult kaht rida.
Vajadus see hümn oma vormi panna oli tal tekkinud ühel ülikooli lõpuaktusel viibides. Lõpetajatest kõigest kaks olid laulnud nii seda kui riigihümni, teistel oli suu kinni seisnud. Kas tõesti noored oma hümne ei oska? Kuidas niiviisi saab?
Esimest salmi õhukesse kaselauda lõigates meenus Aivo Kirsile, et ladina keeles ju j-tähte pole, aga internetist oli ta leidnud sõnad «juvenes dum sumus». Ka teistes sõnades on i asemele kirjutatud j. Kellel on õigus? Aga noodirida on kindlalt õige: selle kirjutas talle vaevalt minutiga ette meie tuntud klaveriõpetaja Guldžahon Jussufi.
60 tundi on ta üliõpilashümni kallal tööd teinud, jäänud on vaid noodikiri.
Pole üldse juhuslik, et Aivo Kirs oma kodu seinale tahvlikestele «Gaudeamust» kriibib: abielupaar on lauluinimesed.
Aivo Kirs laulis Koidu kooris juba keskkooliõpilasena. Lauluõpetaja ja Koidu dirigent Paul Krigul kutsus ning pani ta koguni bassi laulma — ju siis hääl võttis vajalikud noodid välja. Kui ta 1959. aastal põllumajanduse akadeemiasse õppima läks, oli sealne laulukoor ja seejärel kahe kõrgkooli ühine koor juba elu loomulik jätk. Ja kui ta taas ringiga Viljandis oli, ei jäänud Krigulil endise laulja tagasitulek märkamata.
Nüüd ei laula see mees enam mõnda aega, aga kooride ja orkestrite kontsertidele ei jäta kunagi minemata. Vahel on ta kurtnud: «Kontsert oli ilus, kuid kuulas ainult kümme inimest. Mul oli viljandlaste pärast häbi.»
Noodimapp on Aivo Kirsil veel alles. Seal jäävad pealmistena silma Giacomo Puccini «Gloria» ja Joseph Haydni oratoorium «Aastaajad». Noodid joonistas ta ise paksule kalkale, kirjutas ilusas joonestaja käekirjas laulusõnad alla ning paljundas oma raha eest. Aga Koit oli vanasti suur, ligemale sada lauljat.
Krigulil oli kombeks oma koorile rasket klassikat õpetada. Kui see taas Mozarti, Vivaldi või Händeli loomingut eesti keeles laulis, tõusis lärm tekstis leiduva jumala pärast. Siis mindi üle ladina keelele ning sõnad «Gloria, in excelsis Deo» ei põhjustanud mingit keeldu.
Suuskadel Koola poolsaarele
«Praegu ma enam koos suusatamises võhikutega Koola poolsaarele, teisele poole polaarjoont ei läheks. Aga olin siis noor ja agar,» sõnab Aivo Kirs olnut meenutades. Ta ei katsetanud seal kaugel põhjas ennast ega hoidnud teisi vaos mitte ainult korra või kaks.
«Kui oli 25 kraadi ja purgaa märatses, siis preilikesed kiitsid, et oi kui ilus, ehkki samal ajal oli nende elu kaalul. Ka laviine oli palju, aga siis nagu ei osatudki neid karta.»
Suusamatkadele järgnesid kõrbekäigud ja alpilaagrid, mis tähendasid uusi katsumusi ja kogemusi, ka skorpionilt salvata saamist.
Suusatamist pole Aivo Kirs unustanud. Teda kaua teeninud paari paneb ta alla otse koduukse ees, sest sealtsamast viib loodusesse rada. Tal on keldriukse ees «mersu» ehk vana jalgratas. Selle sadulas näeb teda igasugustel kellaaegadel ilmast olenemata. Aga Paala järve ujuma läheb abielupaar kahekesi.
Meditsiiniõde Daisi ja hüdrotehnika insener ehk kõrgelt koolitatud kraavihall Aivo Kirs on koos elanud 47 aastat. Neljapäeval tähistasid nad poja 44. sünnipäeva. Anti Kirs oli sel ajal koos perega Keilas oma kodus.