AUGUSTI VIIMASEL päeval tähistasime eestlastele omase tagasihoidliku väärikusega okupatsioonivägede Eestist lahkumise kahekümnendat aastapäeva. Iseseisvuse taastamisest kulus kolm aastat selleni, kui viimane võõrriigi sõdur Eestist läks, viimane veoauto ja viimane vagun võõra sõjatehnikaga üle piiri itta veeresid. Alles siis võisime öelda: nüüd oleme päriselt vabad.
Tellijale
Rahvuslik julgeolek on meie riigi selgroog
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks aastakümmet on pikk aeg. Seetõttu pole midagi imestada, kui nii mõnelgi meist on vahepeal tekkinud tunne, et Eesti riiklik iseseisvus on midagi jäädavat ja lõplikku. Sündmused, mida nägime 2008. aastal Gruusias ja näeme praegu Ukrainas, sunnivad meid aga taas küsima: kas oleme ikka teinud piisavalt selle nimel, et vabadus püsiks ja vaenuliku okupandi sõdurisaabas ei astuks enam kunagi Eesti pinnale?