Liidrite käitumine võib ühiskonnale hukatuslik olla

Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

PATUTEGUDE JÄREL süü omaks võtmine ei tundu maailmas just tavapärane olevat. Kui «Kevade» peategelane Joosep Toots oli oma uut püstolit katsetades õnnetul kombel kirikumõisa rentniku akna puruks lasknud, ütles ta enda õigustuseks, et arvas «müristajal» olevat Tamasseri rauad. Tõenäoliselt oli ta midagi kuulnud tugevast Damaskuse terasest, millest kunagi sõjariistu valmistati, ja sellest, et nõrgast materjalist püstolitoru võib lasu ajal lõhkeda. Mõistagi ei ole toru lõhkemise ohul midagi tegemist toruotsa suunamisega kirikumõisa rentniku sauna poole.

Samasugust mõttetut jama ajab Eesti ja, nagu sageli tundub, kogu maailma poliitiline eliit, kui ta mingi sigadusega vahele on jäänud. Üks kodumaiseid viimaseid sellelaadseid näiteid võiks olla ühe suure erakonna peasekretäri ja tema kaaslaste tuntud euroametniku e-kirjade vargus. Vähem kurioossed ei ole juhtumid, mis on seotud teise partei liikme ämma madratsist rahapakkide leidmisega ning loomulikult kolmanda suurpartei endiste ministrite ja kõrgete riigiametnikega, kelle kohus süüdi mõistis.

Ühine on see, et kõik vahelejäänud väidavad: see on oponentide poliitiline rünnak. Kas keegi on kuulnud, et mõni neist oma tegu kahetseb või on end süüdi tunnistanud? Loomulikult mitte. Enamasti ajavad kohtus nende eest asja hirmkallid advokaadid, omamoodi Tamasseri rauad, kes nende valede lõhkiminekut vältida aitavad ja neid suuremate ebameeldivuste eest kaitsma peavad.