Juba juuli lõpul kehtestatud keelust hoolimata hoiavad mitu kodu- ja metssigade väikekasvatajat oma loomi endiselt õues, sest ütlevad, et neil pole rõngassabasid lihtsalt kuhugi panna.
Väikekasvatajad pole suutnud katkuvastaseid nõudeid täita
/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
15. august 2014, 07:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. juulist kehtib Eesti Vabariigi territooriumil kodu- ja kodus kasvatatavate metssigade väljas pidamise keeld. Veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli sõnul tuleneb nõue katkuleviku riskide maandamisest.
«Metssiga on Aafrika seakatku looduslik reservuaar, seepärast tuleb kodus peetavate sigade kokkupuude metssigadega absoluutselt välistada. Nagu ka kokkupuude juhusliku inimesega, kes on Lätis käinud,» rääkis Pärtel.
Sakala selgitas vaid ühe päevaga välja kolm seapidajat, kes pole rohkem kui 20 päeva kehtinud kohustuslikke bioohutusnõudeid täitnud.
Viiratsi kandi seakasvataja Anu Johani sõnul on kohalik veterinaararst andnud talle aega 15. septembrini, et otsustada oma seakarja edasine saatus: kas hukata või toimetada katuse alla.
«Kui vahepeal ei tule teadet katkujuhtumist, on kõik hästi ja me lahendame 15. septembriks teema ära,» ütles Johani.
Paistu kandis metssigu kasvatav Kersti von Schwanenflügel praegu liha müügiks ei paku. «Mul käisid hiljuti veterinaararstid kohal ja olid nõutud, sest mul on nii palju metssigu. Laiendasime turvatsooni: nüüd on seaaediku ja metsa vahel elektritara,» rääkis von Schwanenflügel seni tehtust. Tema hinnangul tõkestab turvatsoon looduses elavate metssigade aedikuni pääsemist.
«Mul pole võimalik kohe tegutseda. Pean oma karja vähendama ja tegelen sellega,» kinnitas ta. «Ma tean, et rikun seadust, aga kuhu ma 40 metssiga panen? Nad lähevad siseruumides hulluks.»
Viljandi lähistel seakasvatusega tegelev Indrek Riiso on kümme aastat sigade õuespidamist arendanud.
«Müün nii hoolega, kui saan, kuigi augustis sealihal turgu pole,» nentis ta. Osa 200-pealisest karjast on tal võimalik ruumi paigutada, aga ülejäänu tuleb lihaks teha ja maha müüa või külmutada. Riiso tõdes, et taudikaitse nõuetega tõmmati maheseakasvatusele aastateks kriips peale.
Rikkuja jääb kompensatsioonist ilma
Volitatud veterinaararst Aide Vendla teab oma piirkonnas mitut seapidajat, kes lisaks ohutusnõuete eiramisele pole oma sigu ka põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametis arvele võtnud. Hirm katku ees on vähemalt osa neist tegutsema sundinud. «Praegu on lisaks registreeritud 14 siga ning neid tuleb iga päev juurde,» ütles Vendla.
Viljandimaa veterinaarkeskuse juhatajat Terje Operit ei üllatanud, et osale seapidajatele peab bioohutusnõuete täitmatajätmise eest ettekirjutuse tegema.
«Nii nagu me teame, et purjus peaga ei tohi autot juhtida, kuuleme liiklusuudistes ikka ja jälle roolijoodikutest,» tõi ta võrdluseks. Kuigi Oper ütles end neid inimesi mõistvat, rõhutas ta, et karmid nõuded tulenevad taudiohust.
Ka Ago Pärtel saab olukorrast aru. «Inimlikult on see mõistetav, et 200-pealist karja ulu alla toimetada pole võimalik. Minu soe soovitus on need sead praegu realiseerida,» ütles ta.
Pärtel juhtis tähelepanu asjaolule, et kui taud tabab sellist seakarja, kelle omanik eirab bioohutusnõudeid, jäetakse too riigi kompensatsioonist ilma.
Kõiki seapidajaid ootab külaskäik
Viljandi veterinaarameti osakonnal on kohustus teavitada seapidajaid loomatauditõrje abinõudest ja juhtida nende tähelepanu bioohutusmeetmete rakendamise kohustusele. Terje Operi sõnul informeerimisega tegeldakse, kuid kesknädalal ei osanud ta ütelda, kui paljudel maakonna seapidajatel on juba jõutud külas käia. Puhvertsooni jäävates Karksi ja Abja vallas on Operi andmetel kontroll jõudnud lõppjärku.
«Võtan inimesega ühendust, lepin aja kokku, kohapeal vaatame, kas loomad on laudas, kas uksed on korralikult kinni, nii et mets- või hulkuv loom sisse ei pääse, ja anname teada, et ühtegi võõrast inimest ei tohi sigade juurde lasta,» kirjeldas Aide Vendla külaskäiku seapidaja juurde. Kui seadust rikutakse, tehakse akt ja hiljem kontrollitakse, kas ettekirjutus on täidetud.
Seni on kõik seakasvatajad suhtunud loomaarsti teavitustöösse positiivselt ja aidanud taudi tõkestamisele kaasa.
15. septembriks peavad kohalikud veterinaarameti osakonnad esitama peakontorile täisülevaate maakonnas peetavate sigade ja selle kohta, kuidas bioohutusnõudeid täidetakse.
«Meie eesmärk ei ole trahvida, vaid et iga tädi Maali, kes ei surfa internetis, teaks taudiohust ja seadusest tulenevaid nõudeid,» rahustas Ago Pärtel seapidajaid.