Seal ta lebab. Kust võiks ta pärit olla? Kuidas möödus tema lapsepõlv? Kas tema ema on veel elus? Aga isa? Kus ta kodu on? Kas tal üldse on kodu? Need ja paljud teised küsimused on säärastel hetkedel varmad pähe pugema ja argist töörütmi rikkuma.
Tukkujast on saanud minu silmis vaat et Viljandi sümbol. Näen teda oma töökoha akna all pargis märksa sagedamini kui jäätist limpsivat poisipõnni, titekäru õõtsutavat noort ema või kultuuriakadeemia tudengit. Vahel on tal seltsis õllepurk või viinapudel. Vahel vedeleb ta niisama, tühjade kätega, aga sellisel juhul on ta oma päevarõõmu juba kusagil mujal tühjaks kummutanud.
