/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Viimasel ajal on ajalehtedes ilmunud hulk lugusid sellest, kuidas uute magistraalide ehitamine jätab väikseid kohti harjumuspärasest teenistusest ilma. Oleme saanud lugeda kurbi reportaaže Mäost ja Viitnast, kus kauplused ja toitlustuskohad on pidanud möödasõitude valmimise tõttu oma äri koomale tõmbama — inimesed ei viitsi enam kiirteelt maha keerata ja peatust teha.
Arusaamatu on aga suure osa kohalike reageering. Ehkki nii Mäo kui Viitna ümbersõitu planeeriti aastaid (Viitna oma ehitusega alustati juba enne Moskva olümpiamänge), poleks justkui ükski äripidaja isegi mõelnud, kuidas hakkama saada pärast muudatusi, rääkimata tegutsemisest. Nenditakse vaid karmi tõika, et kui kliente pole, tuleb äri kinni panna, ning jäetakse mulje, et kõiges on süüdi paha valitsus ja ametnikud, kes tahavad elu maal välja suretada.
Kujutagem korraks ette, et Jakobsoni ja Jannseni mantlipärijad oleksid interneti tulles online-meedia arendamise asemel käed rüpes istunud ja virisenud, et oi-oi kui paha, elu ja tehnika arenevad.
Ellujäämise tagab kohanemine oludega. Paraku tundub, et mõnes valdkonnas pole sellest ikka aru saadud.