Viljandlaste tähelepanu on pälvinud õnnetu olemisega noor mees, kes seisab toidupoodide lähedal ja hoiab silti, millel seisvas tekstis palub tööd ehitaja, aknapesija või elektritööde tegijana.
Töötus ajas mehe tänavale teenistust otsima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
27-aastane Rivo Kurjamaa näeb tavalise tänavakerjuse kohta liiga korralik välja. Rõivad on tal enamasti puhtad, vaid jalavarjud annavad märku veidi õnnetust saatusest. Raha ta möödujatelt ei küsigi, juttu teeb vaid teiste pärimise peale, muidu seisab aga niisama, käes silt: «Otsin tööd remondimehe või aknapesijana. Teen ka elektritöid.»
Kurjamaa on töötu olnud juba pikemat aega. Poolteist aastat tagasi lahkus ta omal soovil Mivar-Vivast. Pärast seda oli ta mõnda aega ehitusel ja hiljem on teinud juhutöid.
Kurjamaa on tööd otsinud ka internetiportaali CV Keskus kaudu, kuid seni tulutult. Nii on ta juba neli kuud Viljandi toidupoodide või turuvärava juures seistes teenistust otsinud.
«Olen tööotsi leidnud ka,» räägib Kurjamaa. «Nüüd just pakuti komandeeringut Pärnusse ja kaht ehitusotsa. Lisaks pakutakse katusetöid ja kui on vaja puid lõhkuda või laduda, siis võetakse ka appi.»
Võlad ja kohustused
Juhutöödest Rivo Kurjamaa sõnul paraku ära ei ela, sest kodus tahavad toitmist lapsepuhkusel naine ja kaks väikest last. Pärast tööta jäämist üritas Kurjamaa peret toita ettevõtjana, pakkudes ehitusviimistluse teenust, mida ta on kutsekoolis õppinud.
«See oleks tasunud ära küll, aga üks eraisik tellis muudkui töid ning kui tuli palgapäev, jäi ta mulle võlgu ja minul jäi jälle teistele maksmata,» sõnas Kurjamaa.
Riiklikku toimetulekutoetust pere ei saa, sest sotsiaalameti andmetel ületab nende igakuine sissetulek, mille moodustavad vanemahüvitis ja lasteraha, peaaegu kolmandiku võrra 3400 krooni suuruse neljaliikmelise pere toimetulekumäära.
Abita pole jäänud
Linn on peret siiski nõu ja jõuga aidanud ning Rivo Kurjamaa on sotsiaalameti juhataja Helmen Küti sõnul osa nõuandeid ka kuulda võtnud.
Küti mäletamist mööda jõudsid eelmise aasta lõpul lastekaitsetöötajateni teated, et Rivo Kurjamaa kerjab tänavatel. «Pere oli nõus, et neile tuleb appi tugiisik, kes aitab planeerida kulutusi, et rahaga siiski hakkama saada.»
Sotsiaalameti töötajad soovitasid Rivo Kurjamaal pöörduda töötukassasse, et hankida infot vabade töökohtade ja koolitusvõimaluste kohta ning saada haigekassa kindlustus. Tänavu veebruaris pöörduski abiotsija töötukassasse, kuid pärast paari korda lõpetas seal käimise ja kaotas haigekassa kindlustuse.
Praegu käib perel regulaarselt külas tugiisik ja muu hulgas on ta aidanud kirja panna kõik võlad, et neid kas või väikeste osamaksetena tasuma hakata. Lubadustest ja kokkulepetest hoolimata ei ole võlasummad aga vähenenud.
Rivo Kurjamaa välismaal elav õde toetab peret aeg-ajalt, kuid abi pole Küti sõnul sellestki. Selle asemel et võlgu maksta ja toitu osta, kulutatakse raha sotsiaaltöötajate tähelepanekut mööda pigem ebaotstarbekalt.
Ei oska majandada
Rivo Kurjamaa raske olukorra panebki Helmen Kütt osaliselt vale majandamise arvele. Kuigi linn on proovinud peret koolitustele saata ja ka tugiisik aitab rahaasju korraldada, ei ole abisaaja nõuandeid kuulda võtnud.
«Suunasime pere mitmele tasuta koolitusele, nagu Sille Varblase «Toimetulek napi toidurahaga», kus kõik osalejad õppisid planeerima oma kulutusi tulenevalt tuludest. Kahjuks ei võtnud Kurjamaad sellest ega mitmest Päikesekillu perekeskuse koolitusest osa,» nentis Kütt.
Seda, et paar oma lapsi ei armasta ja nende eest ei hoolitse, sotsiaalameti töötajad ei väida. Kurjamaade kodu, mis asub osaliselt pereisale kuuluva maja teisel korrusel, on Küti sõnul puhas, lapsed rõõmsad ja isa hoiab neid kodus olles hea meelega. Koduseid muresid peale majandamisraskuste silma ei paista, kuid ometi ei kipu sotsiaaltöötajad ütlema, et Kurjamaa teeb pere heaks kõik, mis võimalik.
Sildiga juhutööde otsimine ei too murele Helmen Küti arvates püsivat lahendust. Pigem võiks Kurjamaa tema sõnul end töötukassas arvele võtta ja selle kaudu tegevust otsida, sest haridus on noorel mehel olemas.
Tänaval on parem
Rivo Kurjamaa leiab, et tänaval seistes õnnestub tööd leida paremini kui ametlike kanalite kaudu.
«Eesti Post otsis kirjakandjaid. Kandideerisin. Otsiti Viljandi inimest, mina olen Viljandist, aga näe — ma ei sobinud!» on Kurjamaa ametlikes konkurssides pettunud. «Lihtsam on siin seista.»
Mis Kurjamaadest edasi saab, seda sotsiaalamet öelda ei oska, sest toimetulek sõltub ikkagi inimestest endist. Kui vanemahüvitis lõpeb ja pereisa pole ametlikku töökohta leidnud, kaotavad ilmselt kannatuse ka need oma järge oodanud inimesed ja ettevõtted, kellele Kurjamaa on juba pikka aega võlgu. Ametnike õpetussõnu ametliku tööotsimise, võlgade tasumise ja enesega toimetuleku kohta noor mees kuulda võtta ei taha.
Kui juhutööga teenitud raha on kulutatud, võtab ta oma sõnul jälle sildi näppu ja läheb mõne Viljandi toidupoe juurde järgmist tööotsa otsima.
«Nii ma siis hommikul vaatan tööd ja õhtuks on raha käes.»
Viljandi sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt avaldas lootust, et kellelgi on noorele mehele ka ametlikku tööd pakkuda ning õige pea ei seisa Kurjamaa enam sildiga tänaval, vaid peab korralikku ametit.